Karvased ja hambulised

Ma ise ka ei tea kust ja miks mu koera-hullus alguse sai. Igatahes ei ole ka kunagi ilma koerata elanud ja koer ei ole meil kunagi vähemat kui täieõiguslik pereliige olnud. Ühest sai kaks, ja kahest kolm ja korra isegi neli. (olgem ausad, tänane jutt on inspireeritud osalt sellest, et üritan meie pere arvukust taas tõsta).

Üks kummaline asi, mida ma mäletan oma varajasest lapsepõlvest on mul järel käinud "kummituskoer". Väiksena lasin mööda kiviaedu, puutüvesi ja kraavikaldaid ringi nagu üks poiss-juula kunagi. Mäletan, et mul oli tunne, et keegi vaatab mind ja kui ma ringi pöörasin, nägin paaril korral udust berhardiini kuju. Olin tol ajal koolieelik ja telekas meil puudus, seega ei olnud ma tol hetkel bernhardiini küll kuskil näinud, et osata seda ette kujutada. Kirjelduse olen hiljem suutnud tõuga täpsustada.

Aga koer on hunt, magagu ta sul kaisus, või mingu ükskõik kui hulluks rõõmust, et sa koju tulid. Südames on koer hunt ja võimaluse tekkides, käitub ta instinktide najal. Ok, võibolla mu 12aastane kolli on tõesti üks erand, tema instinkt on lennukite ja vareste ja käivituva traktori peale ärrituda. Aga kuni selle aasta märtsini omasin vendade paari - Eddie & Robbie. Ja kui kambavaim peale tuli, oli tükk tegu, et õue eksinud kiimane kõuts eluga pääseks. Polnud ka ebatavaline leida mõni rebase- ja kährikulaip hommikul õuest - metsloom oli leidnud tee aeda, aga mitte aiast välja (vähemalt mitte piisavalt kiiresti). Kui Eddie kellegi kurja käe läbi teise ilma läks, rahunes ka Robert maha, polnud kedagi, kes seljataga kinnitaks, et "lähme-lähme".

Täna aga õunu korjates hüppas Robert mu järel lambaaeda ja eraldas karjast mängleva kergusega kõige aeglasema ja kõige vanema ning ründas teda nagu üks hunt rünnata oskab. Õnneks jõudsin vahele ja asi piirdus lamba jaoks vaid katkise jalaga. Aga minule ajas see hirmu nahka, mõtlesin tõsiselt, et koer on ära keeranud ja tuleb magama panna.

Õnneks ma ei oska koerte osas alla anda, seega on mul lõputult võimalusi ennem oma 8aastat kaaslaseks olnud sõbra teise ilma saatmist. Ja kui hunt sinu südames ärkab, mis sa siis teed - tuletad meelde, et nüüd ma olen "paha koer" ja tunnen hirmu vitsa ees? - vaevalt küll. Siis jookseb juba teine mõtteviis kahe kõrva vahel ja üheks väikeseks hetkeks ei ole ta sinu karvane nunnu, vaid hunt. Ja seda tuleks meeles pidada. Muidugi saame me ära teha, et koer teisi loomi armastaks, nagu osad mu praeguseks manalateel koerad. Aga see armastus on sisse treenitud, mitte kodeeritud. Sisse kodeeritud on siiski kiskja hing. Ainuke mis teha, on saada karja juhiks - ja mul tuleb sel aastal muutunud karjaga veel kõvasti tööd teha.

Give me something to loose

Kas sa tead kui jube on kui sa mitte millegisse ei usu? Ma ei räägi mehest/naisest/kaheksa käega krokodillist pilve peal. Ei aita "it'll get better", "it's always darkest before dawn". Eddie Izzard, Monthy Phyton ja Napoleon Dynamite koos Eastbound & Downiga on vaid hetkelised ravimid, mille mõju hommikuks või pealelõunaks kaob. Ja neid ei saa retseptiga juurde osta.

Mõtlesin siis täna, mis teha. Lähen kallistan puud? Trükin Wikipeediasse "religion" ja pimesi klikkan ühel ja hakkan seda kummardama. (kuigi oleks suht vahva kui ma läheks homme kiilakana või alasti tööle, sest mu uus usk nõuaks seda). Lähen mõne imearsti juurde, kes oma imelisuse eest AINULT 999 EUR kürib? Kurat, ma arvan, et puu kallistamine oleks teoreetiliselt ehk aidanud, aga nüüd on liiga pime ja minu õnne juures, oleks selle puu sees niikuinii hobusipelgate pesa olnud.

Ühes asjas ma olen andekas - seismaks nagu tõeline eesel kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada nende vahel ja lõpuks mõlemad heinakuhjad kuidagi põlema panna (no oli soe suvi ja hein äkki seest niiske või tekitasin eeslina kärpseid peletades liialt staatilist elektrit, kõik on võimalik) ja pärast kahetseda nii et magada ei saa.

Ja siinkohal ma avastasin, et ma usun millegisse. Praise the chaos! Ma usun, et alati saab hullemaks minna, päike võib alla kukkuda ja et mul on halb õnn. Vähemalt korra nädalas suudan ma peast haarata ja küsida endalt "mida ma teen??". Aga kuna ma vastust eriti ei leia, või vähemalt mitte ammendavat vastust, siis ma ilmselgelt lasen edasi. No asi seegi, et päike alla kukub - vähemalt on uskuda, et mingi hetk saab veidi nalja. Te tunnete mind selle järgi ära, et ma käin maniakaalne irve näol ringi, kohati parem silm tõmbleb ja kui päike pilve taha läheb ütlen ma käsi kokku hõõrudes "eeeeexcellent!!

Täna sattus silma tsitaat "the road to success is always under construction". Oh mis vaimukas tsitaat - riputame facebooki. Kuhu kurat see tee "eduni" siis viima peaks? Kas mingi hetk hakkab su silme eest blingima märk - your level of success has been filled. Take a seat and relax?

Meenutagem Fight Clubi algust:

I would flip through catalogs and

wonder, "What kind of dining set

defines me as a person?"  We used to

read pornography.  Now it was the

Horchow Collection.

See paistab olevat edu definatsioon ka siiani – kuidas näidata teistele, et sul on võimalikult palju raha ja oma asjadega teistele muljet avaldada. Ma oleks õnnelik, kui see mu ainus mure oleks: kuidas end võimalikult kauniks teha, või võimalikult teistsuguseks või võimalikult väljapaistvaks. Muidugi on üpris hea viis välja paista kui midagi küljest kukub keset pidu, või voodiseiklust – küüs, osa ripsmeid, üks juuksepikendus jääb mehele sõrmede vahele keset kirehoogu.

Ma kujutan ette, et päris vabastav võiks olla Tyleri kombel kõik kaotada ja nullist alustada ja olla õnnelik, kui kraanist tuleks pruuni vee asemel veidi läbipaistvamat vedelikku.

Oleks idüll elada keset karuperset koos oma koeratega oodi-laatset elu keset loodust. Sellise tõelise karjuse oodi väljavõttena. Aga minu oodi-majal oleks sees vesi, boiler, pesumasin ja internet – siinpalju on mind rikutud. Aga ma olen nous loobuma ühest neist (mitte voolavast veest ofkoors) et mul oleks ammendamatu raamaturiiul. Viimase 4 kuu peale olen suutnud läbi lugeda vist 3 raamatut ja 1 on pooleli. Aga kuus tellin-ostan kesmiselt 3 raamatut. See on nagu moositegu talveks – siis on hea võtta riiulilt.

Võibolla kõneleb siin ka mu kutsehaigus – tüdimus inimestest, toladest, kes peavad end maailma nabaks, asjadest, asjadest ja asjadest – mis kõik peaksid NÜÜD su elu täiuslikuks tegema. Nagu iga kuu iTuneside update – laed ta alla, et kas nüüüüüüd on mu elu täiuslik lõpuks – noup – oota järgmise kuuni.

Ma ei teagi mis mu point on – ärge olge ületarbijad? Olge minimalistud? Ärge langege reklaami ohvriks? Ma ei tea – lihtsalt edu on see kui sa enda umber oma varjust kaugemale näed. Kui sa suudad aru saada, kui palju mõttetut ja kasutus kräppi sa omad ja suudad näha mis on tähtis. Suudad näha teisi enda ümber, ja sa suudad näha pealispinna alla, mitte uskuda kõige läikivat pealispinda, kui sa suudad oma peaga mõelda. Ja mis kõige tähtsam – teha seda mis on õige – isegi kui see tähendab, et sind vihatakse.

“But what is Hope? Nothing but the paint on the face of Existence; the least touch of truth rubs it off, and then we see what a hollow-cheeked harlot we have got hold of.”

Lord Byron

Täna on tunne, et keegi on mu hinge seest välja imenud või kutsunud. Et ta läks lihtsalt öösel magades lendu ja ei ole koduteed leidnud. Ja see on jube tunne. Kui tunned end seest tühjana, kui emotsioone eriti ei ole, kui sul on ükskõik.

 

Ma kavatsen ta täna üles leida uuesti, ma arvan et too hing, kes minu juurde eelmise aasta lõpus teispoolsusest tee leidsis ja minu majapoolele end sisse seadis, viis minu oma korraks puhkusele. Ja ma tean, et ta toob minu oma unes tagasi, ja jääb vaid loota, et see on veidi värskust juurde saanud.

Punane kuu

Nagu Eddie Izzard ütles, siis ka mina olen "passiivne uurija". Lasen asjadel enda juurde tulla. Leidsin sõbra kaudu Nick Drake'i, kes ei tea, soovitan tutvuda. Traagilise saatusega noormees, kelle elu lõpp paneb mõtlema. Millegipärast ma ei usu, et ta ennast tappis. Võibolla oskan samastuda mõnes aspektis tema eluga ja seepärast keeldun uskumast. Tema haigus, õnnetud ja vastamata armastused.

I saw it written and I saw it say
Pink moon is on it's way
And none of you stand so tall
Pink moon gonna get you all

Aga - kuulasin mina lugu Pink Moon ja hakkasin mõtlema nende punaste/roosade kuude peale mida ma näinud olen. Olin vist keskkoolis lausa kui esimest punast madalat kuud nägin. Ehmatas mul algul kõhu lahti, kuniks puude varjust lagendikule jõudsin ja kuud nägin, mis oli nii madalal, et sellele võis Kuivastusse järele minna ja minu jaoks nii ehmatavalt punane oli.



Mu vanatädi ütles, et tema lapsepõlves ennustas see sõda ja põuda - ehk siis rasket aega igastahes. Sel aastal ei olegi näinud veel, ei tea, kas olnud on. Enamasti ilmutab punane kuu end augustis - minu kogemuste põhjal. Aga kuidagi hüpnotiseeriv ta on. Sellistel õhtutel ma loodan, et meie maailm ei ole ilma maagita. Kuigi just sellised nähtused ebausku ja "vanarahvajutte" algatasid. Siiski on see alati midagi, mis tekitab natuke kananahka ja müstilisust minu jaoks.

Mu ema on alati uskunud vanu taditsioone (loomade karjamaale ajamisel soola teele visata, neljapäeviti kadaka suituga tube halvast energiast puhastada jne), tema õppis seda oma lapsehoidjalt.

Mina aga ei taha uskuda, et meie maailm on nii üheülbaline ja kõik leiab teadusliku seletuse. Ja tean kust see algas. Ema ostis mulle lapsena hunnikute viisi raamatuid. Kaks nendest on pähe kulunud: Vahtramäe Emil ja Imesõrmus. Viimane siis kogus endasse eesti muisteneid koeranoonlastest näkkideni ja ussikuningateni. Vahel võtan ta riiulilt kätte ja mõtlen kui palju meil teiste maade vanade usundutega ühist oli ja olen meie muistendite üle uhke. Aga meie muidtenid ja usk millegisse enamasse nähtav maailm lõppes ritisusuga, nagu "Mees kes tundis ussisõnu" pajatab. Lihtsalt unustasime. Ja loodan, et kellel midagi meeles oma vana-vanematelt, ei unusta seda, ega pea seda naljaks ja naeruväärseks. You never know!

Reedeõhtused koletised

Vaatlesin öösel jõepõhjas tegutsevaid vähke. Uskumatud rubiinpunased silmad on neil taskulambi valguses. Peaaegu täiskuu valgustas jõge ja hiljem sõitsin läbi muinasjutulise metsaraja, kus tähtedest katuse asemel oli lehtedest katus ja kõrval sadu aastaid vana kiviaed.

Viskasin nalja, et näed, keset metsa ja ei ühtegi koletist veel. Kui tegelikult on need koletised meist igaühe sees ja otsivad väljapääsu ning vahel selle ka leiavad. Karma on mul juba sabasti kinni saanud ja nägin ilmutusena enda kõrval sama, mis 1000 km eemal minu appikarjetega juhtus.

Vahel on igaühel nõrkusehetk ja elu tundub üks suur küsimärk. Võibolla ongi vahel kergem tunnistada, et igas olukorras ei saa võitja olla. Kaotus alla neelata ja edasi minna. Ja leida see mägi, mille otsa sa ronida jõuad ja kus teel on vähem kahtlusi, küsimusi ja teravaid kive.

Mida vaiksemad oleme, seda rohkem kuuleme

Kärsitu ja kannatamatu - kaks omadussõna mis on 100% mind iseloomustavad. Kardinaalne - kõik, või mitte midagi: nii olen oma elus paljudesse asjadesse suhtunud. Ja seetõttu ka palju kaodanud ja paljus kaotanud, kuna ei osanud oodata ja kannatada ja veidi rohkem mõtlemisaega võtta. Vähemalt sel aastal tegin ma paar edusammu, kui lubasin suve nautida, olen päris kindel, et vähemalt paar korda suutsin ma elada hetkes ja mitte mõelda mis järgmiseks saab, vaid nautida päeva.

Sel aastal olen kiirustamise kohta oma õppetunni saanud. Nii suve nautimises kui inimsuhetes. Ei maksa kiirustada, nii võib kaotada kõik. Ja ei maksa kõiges tormata, nii võib teha suure vea, mis jääb tahes tahtmata sind kummitama, olgu see halva mälestuse, kellegi eemale ehmatamise või võõra nimena oma nimesildil.

Ütle enda poolt ära mis on tähtis; mida tunned ja ära oota vastust kahe minuti pärast - oota, las inimene seedib, las mõtleb. Ja see on ju ainult hea, kui ta otsus on läbimõeldud, olgu see siis sinu vaatepunktist hea või halb. Ära küsi kohe liiga palju - mõned suhted peavad liikuma titesammudel ja mõned sillad põlema sentimeetri kaupa.
Haiget saada on alati kohutav, aga paranemisprotsess on selle silver lining. Sa õpid, avastad enda kohta uut ja ajad maha vana nahka.  Ja loodetavasti tuled välja tugevama ja targemana, vähemalt mõnes eluaspektis.

Kui tunned et su purjedesse ei puhu enam tuul ja sa seisad paigal, või elutee on võssa kasvanud, siis võta uus kurss või haara matšeete. Uus algus on raske, aga alati seda väärt. Kes iganes meid ülevalt vaatab - ei, ma ei ole uskiluks muutunud, ma lihtsalt arvan, et see elu on liiga kummaline, et me seda puhtalt ise leiutanud oleksime, seega peab seal olema kuskil mingi kamp, loodetavasti tõesti kõik iseseisvad olemusvormid ja jumalused kellesse usutakse või on kunagi usutud - see seltskond mängib meiega mingit keerulist täringumängu, kus osades täringutes on vist raskused. Aga need raskused petavad alati vähemalt korra meie poolt ja ma usun, et meid suurelt mõjutavalt ja seda siis positiivses mõttes.