Punane kuu

Nagu Eddie Izzard ütles, siis ka mina olen "passiivne uurija". Lasen asjadel enda juurde tulla. Leidsin sõbra kaudu Nick Drake'i, kes ei tea, soovitan tutvuda. Traagilise saatusega noormees, kelle elu lõpp paneb mõtlema. Millegipärast ma ei usu, et ta ennast tappis. Võibolla oskan samastuda mõnes aspektis tema eluga ja seepärast keeldun uskumast. Tema haigus, õnnetud ja vastamata armastused.

I saw it written and I saw it say
Pink moon is on it's way
And none of you stand so tall
Pink moon gonna get you all

Aga - kuulasin mina lugu Pink Moon ja hakkasin mõtlema nende punaste/roosade kuude peale mida ma näinud olen. Olin vist keskkoolis lausa kui esimest punast madalat kuud nägin. Ehmatas mul algul kõhu lahti, kuniks puude varjust lagendikule jõudsin ja kuud nägin, mis oli nii madalal, et sellele võis Kuivastusse järele minna ja minu jaoks nii ehmatavalt punane oli.



Mu vanatädi ütles, et tema lapsepõlves ennustas see sõda ja põuda - ehk siis rasket aega igastahes. Sel aastal ei olegi näinud veel, ei tea, kas olnud on. Enamasti ilmutab punane kuu end augustis - minu kogemuste põhjal. Aga kuidagi hüpnotiseeriv ta on. Sellistel õhtutel ma loodan, et meie maailm ei ole ilma maagita. Kuigi just sellised nähtused ebausku ja "vanarahvajutte" algatasid. Siiski on see alati midagi, mis tekitab natuke kananahka ja müstilisust minu jaoks.

Mu ema on alati uskunud vanu taditsioone (loomade karjamaale ajamisel soola teele visata, neljapäeviti kadaka suituga tube halvast energiast puhastada jne), tema õppis seda oma lapsehoidjalt.

Mina aga ei taha uskuda, et meie maailm on nii üheülbaline ja kõik leiab teadusliku seletuse. Ja tean kust see algas. Ema ostis mulle lapsena hunnikute viisi raamatuid. Kaks nendest on pähe kulunud: Vahtramäe Emil ja Imesõrmus. Viimane siis kogus endasse eesti muisteneid koeranoonlastest näkkideni ja ussikuningateni. Vahel võtan ta riiulilt kätte ja mõtlen kui palju meil teiste maade vanade usundutega ühist oli ja olen meie muistendite üle uhke. Aga meie muidtenid ja usk millegisse enamasse nähtav maailm lõppes ritisusuga, nagu "Mees kes tundis ussisõnu" pajatab. Lihtsalt unustasime. Ja loodan, et kellel midagi meeles oma vana-vanematelt, ei unusta seda, ega pea seda naljaks ja naeruväärseks. You never know!