Kas sa tead kui jube on kui sa mitte millegisse ei usu? Ma ei räägi mehest/naisest/kaheksa käega krokodillist pilve peal. Ei aita "it'll get better", "it's always darkest before dawn". Eddie Izzard, Monthy Phyton ja Napoleon Dynamite koos Eastbound & Downiga on vaid hetkelised ravimid, mille mõju hommikuks või pealelõunaks kaob. Ja neid ei saa retseptiga juurde osta.
Mõtlesin siis täna, mis teha. Lähen kallistan puud? Trükin Wikipeediasse "religion" ja pimesi klikkan ühel ja hakkan seda kummardama. (kuigi oleks suht vahva kui ma läheks homme kiilakana või alasti tööle, sest mu uus usk nõuaks seda). Lähen mõne imearsti juurde, kes oma imelisuse eest AINULT 999 EUR kürib? Kurat, ma arvan, et puu kallistamine oleks teoreetiliselt ehk aidanud, aga nüüd on liiga pime ja minu õnne juures, oleks selle puu sees niikuinii hobusipelgate pesa olnud.
Ühes asjas ma olen andekas - seismaks nagu tõeline eesel kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada nende vahel ja lõpuks mõlemad heinakuhjad kuidagi põlema panna (no oli soe suvi ja hein äkki seest niiske või tekitasin eeslina kärpseid peletades liialt staatilist elektrit, kõik on võimalik) ja pärast kahetseda nii et magada ei saa.
Ja siinkohal ma avastasin, et ma usun millegisse. Praise the chaos! Ma usun, et alati saab hullemaks minna, päike võib alla kukkuda ja et mul on halb õnn. Vähemalt korra nädalas suudan ma peast haarata ja küsida endalt "mida ma teen??". Aga kuna ma vastust eriti ei leia, või vähemalt mitte ammendavat vastust, siis ma ilmselgelt lasen edasi. No asi seegi, et päike alla kukub - vähemalt on uskuda, et mingi hetk saab veidi nalja. Te tunnete mind selle järgi ära, et ma käin maniakaalne irve näol ringi, kohati parem silm tõmbleb ja kui päike pilve taha läheb ütlen ma käsi kokku hõõrudes "eeeeexcellent!!
No comments:
Post a Comment