Vaatlesin öösel jõepõhjas tegutsevaid vähke. Uskumatud rubiinpunased silmad on neil taskulambi valguses. Peaaegu täiskuu valgustas jõge ja hiljem sõitsin läbi muinasjutulise metsaraja, kus tähtedest katuse asemel oli lehtedest katus ja kõrval sadu aastaid vana kiviaed.
Viskasin nalja, et näed, keset metsa ja ei ühtegi koletist veel. Kui tegelikult on need koletised meist igaühe sees ja otsivad väljapääsu ning vahel selle ka leiavad. Karma on mul juba sabasti kinni saanud ja nägin ilmutusena enda kõrval sama, mis 1000 km eemal minu appikarjetega juhtus.
Vahel on igaühel nõrkusehetk ja elu tundub üks suur küsimärk. Võibolla ongi vahel kergem tunnistada, et igas olukorras ei saa võitja olla. Kaotus alla neelata ja edasi minna. Ja leida see mägi, mille otsa sa ronida jõuad ja kus teel on vähem kahtlusi, küsimusi ja teravaid kive.
No comments:
Post a Comment