Heroes, villains ja tavalised inimesed.

Hoian suve algusest saati kapis Iiri tätoveerija käest tellitud tätoveeringu joonist. See kujutab endast "salmon of knowledge"-it. Eesmärk on hoida seda kuni ma tõesti tunnen, et olen midagi õppinud ja siis ta õigusega kehale jäädvustada teiste keldi sümbolite juurde. Mitte füüsikat, keemit või poliitikat - vaid elust enesest. Ja ma tunnen, et olen.


Mäletan, et nooremana et mahtunud mulle kunagi pähe see teooria, et me ei pruugi aasta pärast olla samad inimesed, kes me olime 12 kuu eest. Ma olin nii sõrad vastu sellele - mina olen kes ma olen ja jään sellele truuks. Aga ega siis DNA ei muutu. Ma arvan, et muutuvad need aspektid meist, mis muutmist vajavad. Muutuvad arusaamad ja mõistmised, mis on uue olukorraga kohanemiseks vajalikud. Ma armastan üleloomulikult palju koeri nagu alati. Ja olen ikka looduslaps ja mu südame sadam on ikka Muhu saar. Ma olen ikka üks väike tüütus, kellel on hullumeelne fantaasia (nädala alguses otsustasin ma hakata movie villain'iks ja vallutada Loki kaasabil maailma). Aga mõned mõtted, tunded ja arusaamad on ikka minus liikunud ja muutunud. Ma olen kohe päris kindlasti vähem isekas. Enne paukuma hakkamist mõtlen miks ma vihastan ja kas mul ikka on selleks nii suurt õigust või põhjust. Kõike ei tehta meie pahameeleks, ka teiste elud on keerulised. Tänu Enele hindan ma palju rohkem teiste aega. Ja ma ei muretse enam asjade pärast, mida ma muuta ei saa. Vaid istun vaikselt jalgu kõlgutades kõrval ja ootan kuni tulemus on käes, et siis õigel hetkel tegutsema hakata. Mind ei huvita teiste arvamus - kui ainult oma kallite inimeste oma. Ja mu sees elav laps on eluterve ja julge. Lõppude lõpuks ei kasva me kunagi suureks, vaid lihtsalt õpime kuidas avalikus kohas käituda :)

See aasta paistis alguses üks suur katastroof - kõik kiskus ainult allamäge. Kaotasin oma koera, miljon väikest jama; keegi, keda usaldasin näitas oma tõelist palet ja see oli õeluse oma; lahutasin, sain teada et mulle nii oluline töökaaslane lahkub ja veel ja veel ja veel halbu asju. Aga tagasivaates ei kahetse ma mitte midagi - need kõik asjad olid vajalikud ja lõpuks isegi kasulikud. Ma sain endale Sandy (isegi kui ta on väike põrguline ja 4 koerast koku lapitud), ühe inimese kustutamine mu elust tõi sinna hoopis ühe veel erilisema juurde kellega koos tuli midagi uut ja paremat. Jamad lahenesid või ei loe enam. Ja ma olen õnnelik kui mulle tähtsad inimesed on õnnelikud. 


Kui lame see ka pole, siis igal halval asjal on tõepoolest hea pool. Tuleb osata seda näha. Ja raskused on vajalikud, et me kasvaksime ja oskaksime head oma elus rohkem hinnata. Ärge võtke tähtsaid inimesi või asju oma elus iseenesest mõistetavatena, osake neid hinnata. Ja ärge nutke selle üle mis on kaotatud, vaid naeratage, et see juhtus. Hinnake neid kes teie elus on ja uusi kes sinna tulevad - neil on alati midagi teile õpetada - ALATI.


Minge nüüd ja leppige ära kui olete kellegi kalliga riius; öelge, et hoolite, armastage ja nautige. Ja ärge muretsege - kõik ei ole teie võimuses. Kui olete suuteline muutma asju mis on teie võimuses, olete kõik õigesti teinud. Kukkugu Euroopa Liit kokku või kadugu euro, las olla need indiviidid, kes teid vihkavad. Elu mitte ainult ei lähe edasi, vaid on hullematki üle elatud. Ja kui mitte sina ise, siis istu oma ema, vanaisa või vanatädiga korra maha ja kuula mis tal öelda on. Kukkus kokku ka NSVL ja kadus ka rubla ja krt, elu läks edasi!

Aastalõpu segadus

Ma ei saa öelda jõulud - ei saa. Sest see oleks Jeesus Kristuse sünni tähistamine. Ja mul ei oleks kellegi sünnale mineku vastu mitte midagi - lets party. Aga kui seda sünnipäeva ei ole olnud, vähemalt mitte nagu kristlased seda üles haibivad, siis vot ei ole minu tass teed. Ma ei saa enam ammu aru mis meie riigis või kristlikus maailmas laialdasemalt jõulude puhul toimub. Kes kummardab Jeesust, kes ostab asju kokku, kes üritab kogu oma külale oma kallite tuledega ära teha ja kes kasutab võimalust süüüüüüüa ja juuuuuuua.

Tehke teistele head? REALLY??? Te arvate et see on kohustus korra aastas? Tehke seda alati kui saate, tolad! Miks teevad usklikud siis eriti lamenti andmise, lahkuse ja pere üle? Kui sa oled ülejäänud 11 kuud sitt inimene ja silmakirjalik olnud, siis tead mida??? See paar päeva aastas su karmat ei päästa.

Palun lõpetage see kommerts, see vale, see segadus. Leppige kokku miks te pidu peate!!

Minu pidu on 22 detsembril, kui on pööripäev, mis sümboliseerib valguse võitu pimeduse üle ja eluratta austamist. Üks ring sai läbi ja alustame uut.

Ja ausalt, ma ei ole grammigi parem teiste vastu kui ma olen kogu ülejäänud aasta. Ja ma ei laula laule kuuskedest või kelladest. Minu klappides on ikka Dimmu Borgir, Mastodon või Iron Maiden.  Ma olen mina ise, ma olen tänulik selle aasta eest ja õppetundide eest mis ma sain. Ja inimeste eest kes mu elus on.

Kallid kristlased, kirjutage oma 500 leheküljelisi monolooge  - mina ei ole siin see silmakirjalik.

Elavad surnud ja elavad elavad

Vaatasin eile tagantjärele Walking Dead teise hooaja osi ja täisti randomly ronis mu pähe üks mõte. Zombied on surnud, onju - ökad brain eating ja pooleldi decomposing walking corpses, right? Ei tahaks ühega käija? Või ära armuda? Well - need kaamed, mossitavad ja eidelikud vampiiripoisid viimaste aegade "masside-meelitamise" filmidest/tv showdest on samamoodi surnud. Külmad ja surnud - ja nendega on meie pehmemate peadega naisolevustel õudne tahmine kohe sebima hakata? WTF? Nende süda ei löö ju, siis neil ei saa tekkida ka erektsiooni? Ma olen kindlasti täiesti võhik ja proua, kes maailmale Videviku saaga kirjutamisega karuteene tegi (ma ausalt ei vaevu ta nime meelde jätma, she is not even on my kill list) kindlasti seletas selle ka lahti, et mis maagilisel teel see juhtub. Aga, hey, nad on ikka elavad surnud.


Any day of the week valiks ma ühe elava, hingava ja põksuva südamega dude. Mis siis kui eri-võimeid pole (vähemalt ei himusta ta mu verd või ei hakka temaga ühe teki alla magades külm).

Igaüks, kel veidi rohkem kujutlusvõimet antud ja suudab rohkem kui uut BMWd pagasiruumis olevate kõllidega ette kujutada, unistab vahel millestki ebatavalisest. I get it, totally get it. Kui ma Batmani (Christian Bale'ga) või Sourse Code vaatan, siis endalgi läheb silm vahel vähe uduseks :) Aga ma jään siiski lihast ja luust ja elusa kangelase või anti-kangelase (kamoon, kes ei armastaks Tyler Durdenit, Donnie Darkot, Richard B. Riddicut või Daryl Dixonit) juurde.


Küll vihatakse geid ja nende suhteid - aga meil on lahti terve kari noori nekrofiile. See tegu on ikka rangemalt ja laialdasemat karistatav kui lihtsalt tagantuksest käimine.


So - wake up kids, your make up's running and there really is a world out there. Mis ei ole sisustatud katakombide, musta riietatud ja spliini alla kanatavate kõhnukeste noorte ilalõugadega.

Mõni päev tagasi jäi silma graffiti majaseinal "we live in a world where the normal people are freaks and nerds and stupid people are cool". Well no shit Sherlock!

Tahad osta endale uusi pintsette ja sulle avaneb valik endale soetada pintsetid Swarovski kristallidega või leopardi mustriga. Miks? Kas nad kitkuvad paremini? Kas tähelepanuhullud kitkuvad tänapäeval kulme avalikes kohtades? Mina hoian enda omi kosmeetikakotis, kus eriti keegi peale minu ei sori. Kas on tõesti olemas inimesed kes need ostavad, tunnevad end rohkem täiuslikumana ja mõnulevad teadmises, et nende pintsetid on kallimad kui sinu omad? Pealegi kas päris suurel osal tänapäeva naistel ei ole kulmud mitte nulli kitkutud ja neid maalitakse iga hommik pähe. Naljakas mõelda, üks aevastus ja näed välja nagu oleks kummitust näinud.

Nägin naisteajakirjas push up aluspükse. Jepa, alukaid, neil olid silikoonkannikad, mis su pepu siis suuremaks tegid. See lükkab ümber teooria, et diskopepud on lõdva püksikummiga, nad ju ilmselgelt ei saa kellegiga reede õhtusest outingust voodisse minna, kuidas sa neid pükse seletad?

Ega ma puhas pole. Kandsin kunagi geelküüsi, kuna mu enda omad on alati kehvakesed olnud. See kestis alla aasta, lasin nad ära võtta kui puid tuues üks ots ära tuli. Elu on niigi keeruline et veel muretseda et su küljest võib juppe ära kukkuda. Kandsin ka kunstripsmeid, sest tegin Beavist ja Buttheadi ja kõrvetasin omad nulli. Pole neid kunstkarvu tagasi ihaldanud. Jällegi mure ilus olemise asemel välja näha veidi , hmmmm, parema sõna puudumisel hetkel ütlen "puudulik".


Miks meil tehakse neid lolle tooteid? Kristallidega pintsette, silikooniga alukaid, kõndimist takistavaid kingi  - jätkake listi ise. Miks? Sest neil on ostjaid. Ja see on kurb.

Istusin kohvikus ja inimesi vaadates tundsin mõnusat vabadust olles lühikeste küünte, väikese pepu ja alla vertikaalis ripsmetega. Mul on olemas mu jäsemed, mu organid, mu tajud ja ma olen rohkem õnnistatud kui osad kellega ma seda maailma jagan. Ma olen rahulikult moepime edasi, minu elu ei sõltu mu maniküürijast, juuksurist ja solaariumist. Ja mis kõige tähtsam, ma ei pea vaeva nägema et olla keegi, kes ma ei ole. Ma vaatan peeglisse ja ma olen rahul ning ma julgen arvata, et tänapäeva ühiskonnas on see saavutus. Ainuke asi mille poole ma püüdlen on veidi sportlaslikum vorm ja võhm joosta 10 km.

Neile kes väärivad

Täna oli üks ilus päev. Ilusad inimesed ja mõnus õhkkond. Massaažiõli lõhnad ja tribal trummide müstiline põrin. Ma isegi ei plärisenud lõpuks enam non stop, vaid nautisn. Neetud pea ei oska muidugi vait olla. Genereeris ideid mööbli paigutamisest tööülesanneteni.

Mõtlesin et siin seitsme maa ja mere taga on üks eriline koht, kus võimalus vapustavalt omapäraseid, erilisi ja ebatavalisi (nii nende mõistete KÕIGE paremas kui kahjuks ka halvemas mõttes) leidub protsentuaalselt kohe kindlasti rohkem kui kuskil mujal. Ja kes sinna oma jalajälje on maha jätnud heas mõttes -  olnud tegija, majahaldjas või niisama ingel (siinkohal on tegu inside joke'iga mida vist vaid osa mu kolleegidest mõistab) ja enda eest väljas olnud ja lihtsalt tundnud, et aeg on eluteel teisele poole pöörata lõpuks - neid kipub saatma hea karma. Vähemalt ma siiralt loodan nii. Võibolla oleme me omaette patukahetsemise kommuun, kus õppida elu, visadust ja testida närve ja stressitaluvust. Teate ju seda anektooti hotelli töötajast kes taeva väravate ette satub ja Peetruse küsimusele töö kohta "hotellis" vastab ja otsekohe sisse saab, kuna on Peetruse arvates juba oma aja põrgus ära teeninud.

Elu kipub paika loksuma, kui sa oled sellest huvitatud ja vähegi viitsid kurssi hoida ning ilmselgetsest karidest eemale tüürid ega karda mõnda võõrast hoovust. Lase end kaasa kanda, kui sul midagi kaotada pole. Niikuinii ei ole silmapiiril alati mõnda sadamat või saart. Ärge muretsega liialt, juhul kui te ei ole oma elu just kapitaalselt persse keeranud 4 pangalaenu, 2 liisinguauto, illegaalse rahateenimise ja 2 armukese pidamisega. Sellistel juhtudel kipub karma veits teisi tulemusi näitama.

Kaie - ilma kelleta ei oleks seda kohta vist üldse kus ma töötan. Kes leiab aega kõige jaoks.Kes on mulle tuhandeid kordi nõu andnud ja aidanud nii tööl kui mu eraelus ja kellele ma alati alt üles vaatan. Kes on meid alati aidanud. Kes on õppinud selgeks ehitusjooniste lugemise, hollandi keele ja õigusteadused. Kes on kasvatanud üles 3 lihtsalt sõnuseletamatult suurepärast last ja kasvatab üht väikest samasuurepärast praegugi. Ma tean ja tunnen, et kõik läheb hästi. Muudmoodi ei saa. Sest muidu vajub maailm kreeni, tasakaal kaob ära! Oota ja ole sina edasi ja ma tean et midagi imelist ja head tuleb ise su juurde. See on paratamatu. Sa oled liiga palju väärt et midagi saaks vastupidi minna.


Merks- mu sõstrasilmne eksootitar. Kui sa ise ka aru saaksid milline kaunitar sa oled. Sa oled nägu, mida ei unustata. Ja mis veel sees on! Midagi veelgi ilusamat. Sa oled soe inimene ja minu tasakaalustaja. Ja samamoodi - karma juba toob sulle head tagasi. Neid asju on veelgi tulemas.

Sappy, but I'm Happy

Käisin ühe erilise-erilise neiuga koos mälestusi tegemas. Mulle meeldis otsida Viru tn 18. Tänu ma-ei-tea-kellele, et vanalinn on nummerdatud nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla kabinetid. Muidu oleks liiga igav. Lõhnas ka nagu vana Hansalinn. Mööda munakivisillutist voolas laagerdunud õlu ja meieni jõudis nii lõhnu sellest kuidas mõnel härral seda liiga palju sisse kaanitud oli (rõhk sõnal "oli").

Vaid eelmisel aastal sai pealinnas nädala kaupa viibitud. Koduigatsust suurt ei tulnud. Seekord tuli juba teise päeva õhtul hirmsasti igatsus peale. Magus igatus oli, ma ütlen. Hea oli mõista, et mu saarekesel ongi mu õnn praegu peidetud.

Peale kõigeja teiste muu ootas veel kaks boonust: 

Ei ole veel julenud kumbagi seestpoolt väga uurida - kõik tundub liiga hea. No Fookad Fookateks. Aga Pratchett - jälle lõpeb ju üks Kettamaailma oksadest. Ja kuigi Tiffany Achingu saaga lõpp oli mulle enam kui meelepärane, et tea ma, mis Linnavahtidele koos Vimesiga kavas. Kõik hea saab kunagi otsa - kahju, et sellistel tingimustel mis Pratchettit Kettamaailma omapäi jätma sunnivad siinkohal.

Kes muudavad asjad veidi paremaks

Tema on mul teiseks silmapaariks, mis näeb üle pilvede; mu teine kõrvapaar, mis kuuleb üle tuulte. Tema on osa minust mis suudab hoomata merd. Ta on öelnud mulle tuhaneid kordi, et tema eksisteerimise ainus põhjus olen mina; see kuidas ta puhkab vastu mu jalga; kuidas ta liputab oma saba iga mu väiksemagi naeratuse peale; kuidas ta on haavunud, et ma teda lahkudes kaasa ei võta. (ma usun, et ta on murest haige, et ta ei ole kaasas mu eest hoolitsemas) Kui ma eksin, andestab ta rõõmuga. Kui ma olen endast väljas, lollitab ta ringi kuni ma naeratan. Kui ma olen õnnelik, on tema õnnejoovastus taltsutamatu. Kui ma olen jobu, ignoreerib ta seda. Kui ma olen edukas, uhkustab ta sellega. Ilma temata olen ma nagu iga teine inimene, koos temaga aga võitmatu. Ta on lojaalsuse kehastus. Ta õpetas mulle, mis on pühendumus. Temaga koos olles tean ma mis on lohutus ja rahu. Ta on toonud tagasi mu mõistuse kui olen rumal olnud. Tema pea mu põlvel suudab ravida inimeste valud. Tema kohaloleks on mu kaitse tumedate hirmude vastu. Ta on lubanud mind oodata, millal iganes ja kus iganes ma teda vajan. Ja mina vastan samaga. Ja ta on lihtsalt mu koer"

Nii kirjutas Gene Hill.

Mõtlesin täna oma koertest nendega kaasnenud tekkinud kaose keskel, ja õhtul maa peale tulnud vaikuses, kui õnnelikuks need tegelased ming teevad. Olgugi, et Sandy oli ärritunud, et ma ära olin terve päeva ja sõi vihast isa trellijuhtme ära. Et Bellal on on and off tuurid. Ja et Robert on nende on and off tuuride vaene ohver. See on lihtsalt raskem periood hetkel, mitte paha, või õudne, vaid veidi raske.

Mul on alati koer olnud, sealt kus mu esimesed mälestused algavad. 
Must karvarull Bimbo, keda ma mäletan vähe ja kes suri krampidesse - aasta võis olla 1989 maksimaalselt, ei olnud kuskilt tarka arsti võtta kes midagi diagnoosiks või veel vähem raviks. Sai ta maetud lumikellukestega kaetud aianurka.
Tipa - chiuaua suurune must nähvits kes tegi kolme koera eest kisa kui vaja. Ja kes iga hommik kuulas kui ma ärkasin ja mu voodisse mu kõrvale tuli, kus me muinasjutte vestsime ja maailma asju arutasime. See kõik oli ennem algkooli. Tipa sai aga rästikult kõrisse nõelata ja päästa ei jõudnud. Tipa sai Bimbo kaaslaseks lumikellukeste all.
Tänu Tipale saime me Tuksi  - Tipal pulmas käinud puhtaverelise taksi järglase, kes siis tehti valmis eesti hagijaga. Ja anti meile, et me pulmalisest puudust ei tunneks. Tegu oli siis lihtsalt 2,5 numbrit suurema taksiga, kelle iseloom oli midagi hämmastavat - ta oli leplik, ta ei vihastanud, ta oli kannatlik ja tark. Ei osanud ta ühtegi käsklust, aga sai kõigest aru. Tuksi kirg oli mu isa ja isa masinad - autod, traktorid ja kombain. Suvel oli ta seitsmendas taevas kui sai isaga traktoris heina niita (isa tegi talle spetsiaalse istumiskoha enda kõrvale)  ja kombainuga vilja võtta  - ta istus siis varuistme peal kabiinis ja kõlkus seal 5-6 tundi olles vist õnne tipul.Ta suri väärikalt vanadusse ja seda auto rooli taga, isa istmel, kuhu oli palunud päeval magama minna. Tuksi puhkab tagaaias kuuskede all.
Tuksi ajal saime Bella, kes sattus valel ajal valesse kohta ja oli naabrite saamatu kasvatamise tõttu ohus linna viimises. Nutsin, kisasin ja palusin kuni ta endale sain. Bella on puhtavereline kolli, ja andke mulle andeks, kui palju ma teda ka ei armasta, on ta mu kõige tolam koer. Praeguseks 12 aga käitub järjepidevalt kui 2aastane. Ja vihkab vareseid, alkoholi ja lennumasinaid.
Bella andis meile kogemata (ema pööras 4 nädala jooksul kestnud pulmade ajal korraks pead ja Bella ainus kavaler kasutas juhust) 7 kutsikat. 5 neist panime südamevaluga magama, kaks jäid - lootuses neile kodu leida. Ja nemad on mu poisid, mu erilised tegelased, kellest kahjuks tänaseks alles vaid üks. Nimeks said nad Edmund (Eddie) ja Robert (Robbie). Vastavalt siis Eddie Irvine ja Robert Keane järgi. Keeldusin neid ära andmast - Roberti lõikasin ma ise sünnituskotist välja kuna hirmunud Bella ei teanud mida sellega teha ja äratasin ta võtetega, mida ma ei sooviks siinkohal mainida, ellu. Nad olid mu poikad ja kaaslased ja üksteise lahutamatud seltsilised 8 aastat, kõige rohkem veetsid nad eraldi vist 30 minutit ja ka siis oli juba paanika lahti. Kuni üks kuri käsi lõpetas selle aasta alul Eddie elu. Eddie puhkab Tuksi kõrval ja venna leinas kaua. 
Kuni ma jõuan oma viimase leiuni, kes mu elu on veidi ümber korraldanud. Võtsin endale üllatusmuna nimega Sandy, kes on.......ma ei teagi kes või mis. Ta on juppidest kokku pandud ja näeb välja nagu lühininaline helepruun taks kellegi teise peaga. Temas voolab vist rikas ajalugu - seal on taksi, ridgebacki, labradori, hagijat ja retriiverit. Lego ta on. Ja siinkohal arvab tema, et mina olen TEMA oma. Praegu on ta mul vaid 7,5 kuud vana ja ma ootan huviga mis ta sellest maailmast suuremana ja veidi rangema kasvatuse alla mõtlema hakkab.

Tahtsin nad kirja panna, kui lame see ka ei tunduks. Nad kõik on olnud ja on meie pereliikmed ja nendel kõigil oli oma lugu ja oma iseloom ja omad õppetunnid, mida meile õpetada. Ja mida Bella, Robert ja Sandy edasi teevad. 

Ma armastan loomi ja eriti koeri (ja öökulle ja pingviine ka - don't ask). Ja siin on minu sõprade ka kaaslaste lühikokkuvõte, huvitagu see siis kasvõi ainult mind. 

All Hallows Eve

Mõtlesin, et ju mind Hingedeööl ikka inspiratisoon tabab nagu välk pihlakat. No ma ei ole kindel, aga mõni mõte tuli küll.

Halloweenist ma ei saa aru, küll meile sigitati sisse Valentinipäev, nüüd Halloween. Mis järgmiseks - Tänupühad? Miks mitte tõsta ausse meie vanu pühasi. Miks tähistada Haloweeni kui meil on hingedepäev? Liiga vähe pidu ja alkoholi? Ei saa kostüümipidu teha? Kas me üldse teame miks need kostüümid olulised on? Haloween aka. All Hallows Eve on üle 2500 a vana keldi püha. Kuna siis peeti teispoolsuse "vaheseina" meiega kõige õhemaks aasta jooksul, riietati end samuti õudsatesse kostüümidesse, et deemonid neid ära ei tunneks ja lävepakule pandi annetusi. Ja mis me sellest teinud oleme? Jooma-sööma püha - nagu ka tegelikult kõigist teistest.

Ma usun, et asi on puhtalt minus, et see nii mu perset torgib. Algkoolist saati olen ma tundnud külgetõmmet keltide vastu ja sama kaua nende kohast ajalugu ja kirjandust uurinud. Millegipärast on nad mulle hingelähedased.

Käisin surnuaias küünlaid süütamas, nagu igal aastal, nii kaua kui ma mäletan. (Ja viimased kolm aastat ka meie kodusesse loomade surnuaeda.) Ma ei tunne surnuaias hirmu või kõhedust. Ma pigem mõtlen kui palju mälestusi, armastusi ja kogemusi seal koos on. Ma ütleksin siinkohal "kui nad vaid seda jagada saaksid", aga see oleks vale, ma usun, et nad said ja saavad siiani. Ükskõik kui mitteoluline see küünlake on, minu jaoks on ta sümbol ja minu jaoks ta tähendab midagi.  Vanal eesti ajal kaeti laud söögiga, köeti saun soojaks..... Vähemalt küünlad on meil veel akna peal - et hinged näeks koju tulla. Ja ma loodan, et nad tulevad. Vaatavad asjad üle, vaatavad lähedased üle. Ma tõesti loodan.


Nii et tulge, tulge koju täna.

Oleme avatud raamatud, vist

Täna on minu jaoks veidiks ajaks paus klientidega, vähemalt näost näkku suhtlemise osas. Telefoni otsas võivad nad mind ette kujutada kuidas soovivad - meela blondiinina või rasvaste juustega nohikuna. Niikuinii saab ju mu häälest midagi välja lugeda, et mis värvi aluspesu ma eelistan ja mis mu lemmik poos seksides on. Peab ju ometi saama, ja kui veel ei osata, siis oleks ikka viimane kuramuse aeg ruttu üks uuring teha. Paarkümmend miljonit võiks küsida ja oleksime jälle targemad. Täna luges Kristel mulle artiklite pealkirju ette: "Naise näojoontest saab aru ta lapsesoovist" ja "Naise kõnnaks räägib ta orgasmivõimest" Mismoodi??? Käin jalad laiali, sest eelmine öö oli liiga kuum ja tormakas või??? Kuidas näevad välja ma-ei-soovi-lapsi näojooned? Ja kui ma kogemata ühe valmis teen, kas ma siis lähen teist nägu? Või kui ma ümber mõtlen? Kummaline viis teaduritel oma aega sisustada ja raha raisata. Kui nad vähi, AIDSi, Alzheimeri ja maailma näljahäda leevendamise lahendamiseks ja ravi leidmiseks liialt madala IQga on, siis võiksid nad oma seksiteemasi ikka lahendada nagu tavalised nohikud - kodus soki ja kreemiga.

Ma pean ikka vastuvooli ujuma (võibolla ma ei ole oma rebel teenageri faasi korralikult välja elanud) ja asju vastupidi tegema. Mulle meeldib kontsad alla panna ja küüned roosaks värvida ja siis arutleda teemal miks mulle hardcore ei meeldi ja mis on New Wave of British Heavy Metali peamised puudused. Või panna selga Satyriconi särk ja vaadata Bugs Bunnyt ja lasta ülejäänud õhtu ringi kisades MIIIIIP MIIIIIP nagu Roadrunner. I just like to bum people out. Mulle meeldib panna inimesi mõtlema, et tuleks vaadata ka pealispinna alla ja seda veidike kiipida, ennem kui otsuseid tehakse.

Mõtlesin esmamulje peale. Ja jõudsin otsusele, et see on ikka 50% ainult tõsi, et see nii tähtis on. Vahel võid inimesega mitu aastat töötada ja ta ütleb ühe lause, mis muudab absoluutselt ja vääramatult su arvamus temast. Emmale-kummale poole siis.

Inimesed on keerulised, that's the point. Kes ei ole, siis raske juhus, oled järjekordne "mehed on marsilt - naised vaanuselt" või "kuidas olla meesteõgija" käsiraamat. What you see is what you get and it's mostly crap. Mulle meeldivad inim-stepihundid ja -meister-ja-margaritad.

Mõned meist ei ole loodud asju nägema nii nagu nad üldsusele paistavad - ja siinkohal ma tõstan rusika õhku.

Apokalüpsis täna

Nii, sel aastal oleme siis 2 maailmalõppu üle elanud. Ja ikka pettumus. Ma nii ootasin nelja apokalüpsise ratsanikku ja kick ass eriefekte, tulekerasi ja kuidas kedagi taeva poole ei tõsteta.

Eriti ma ootasin just ratsanikke - Surm, Nälg, Sõda ja Haigus. Ma kujutan ette, et Surm on täpselt Kettamaailmast - luukere keebiga, kes sõidab oma hobusel nimega Täpi. Nälg oleks nagu luukere nahaga, kes ratsutades muudkui sööks ja tema hobune oleks ilmselt Don Quijote'st. Sõda oleks ilmselt Gerald Butleri tegelane 300st, hobune oleks vahutav öömust täkk. Haigusega ma pole päris paika saanud end, ilmselt selline vibalik ja kollaka naha ja nahaprobleemide ja tilkuvate punnidega kõõmane dude ja hobune oleks ilmselt kehvik lahtise karvaga.

Hommikul ärgates kui suurem osa deemioneid olid öösse jäänud avastasin ehmatusega, et ma olen kohe natuke päris õnnelik. Ma ei olnud kindel, kas sellest mõttest kinni haarata või tekk üle pea tõmmata ja oodata kuni see üle läheb.

Selle aasta ameerika mägedega mis mu elus olid, olen ma unustanud kuidas lihtsaid asju hinnata. Ja äkki tulid silmad lahti ja "oi kui palju häid asju ja inimesi mu elus on". Ma seedin seda asja - kisub jälle huvitavaks.

Maetud ja üleskaevatud

Läksin õhtul facebooki ja vihastasin end lolliks. Nüüd propageeritakse abordivastast kampaaniat surnud lootega. Aitähh a fucking bunch! Kes on nii idioot, et seda promob? Sina? Tahad ma ütlen, miks sind tuleks magama panna?

1. Kõik siin maailmas ei ole must-valge
2. Sind ei ole vägistatud
3.Sulle ei ole teatatud, et su laps on väärarenguga
4. Sa ei kannata haiguse käes, mis ei luba sul sünnitada
5. Mõned meist ei taha ürgemaks saada, aga KÕIK rasestumisvastased vahendid on 99,millegiga kindlad, mis jätab ikka ruumi ühele miljonist eksimusele.
6. Kui sa usud mehesse pilve peal ja et tema ei luba aborti teha (kuidas "Jeesuse ajal" üldse abordist teati?), siis mine palun arene või alaarene oma koguduse seas ja omaette.

Ma ei ole neid asju üle elanud, ega aborti teinud - aga ma tean, et asjad ei käi ühele ja teisele poole joont. On palju agasi ja palju tegureid, ja midagi sellist maha teha on taandarendlik. Muidugi on hämmastav, et pool neist inimestest ei näe oma varvastest kaugemale. Ja seega kisavad rahus, ilma pikemalt mõtlemata.

On piisavalt inimesi, kes on lapse kaotanud. Kas te arvate, et olete tegijad kui seda surnud loodet nende ees liputate? Ei, ei ole - ja mul on kahju, et teie olemas olete.

Vanad hinged ja Vana - Kreeka tragöödia

Mulle meeldib inimesi vaadelda. Mitte vaadata vaid vaadelda. Mõelda, millega nad tegeleda võiksid, kellele nad sõnumit saadavad, mis neid kurvaks tegi, mida nad põnevusega ootavad. Mõelda neile pika trolli/trammi/bussisõiduga täiesti oma lugu välja. Minu peatuseks, kust peale minna, on ühe ülikooli juurest, siis oli mõttetegevust palju. Kui just ei olnud reede õhtupoolik, siis oli see tsenaarium veidi B kategooria oma, sest kaaslasteks oli paar purjus härrasmeest, kes üritasid sinuga vestlus alustada või tiinekad, kes mõtlesid kuidas kõige säästlikumalt end tagurpidi tõmmata.

Aga mulle meeldis neile inimestele alati väike traagikanoot ellu sisse poetada. Ma arvan, et olen nagu hatifnatt, kes tunneb emotsioone vaid tänu välgule, mis teda ka seetõttu meelitab. Mina tunnen, et olen elus kui mu ümber on elekter, emotsioonid, traagika. Jep, I need therapy - tegelen sellega, aga mulle ei ole vist veel sobivaid medikamente leiutatud. Veidi traagikat, draamat ja pisaraid on alati mu elus olnud. Kas just otseselt läbi minu aga küll läbi mu lähedaste. Ma ei saa öelda, et ükski perekond, sõbranna või paar keda ma tunnen oleksid olnud lillesise eluga 24/7. Küll on kadunud isasi, hulle emasi, psühootilisi eks-naisi ja lausa kriminaalselt õeldaid vanaemasi.  

Ma ei oskaks normaalset elu eladagi, you know - white picket fence and blueberry pie and 1.3 children. Oh no. Ma tahan kiiksuga meest, palju koeri ja ameerika mägesi. Aga selliseid, mille peale istumiseks ma olen ise nõusoleku andnud, mitte selliseid kust pealt ma end lihtsalt leian.

Ma olen alati tänulik, et kasvasin üles siin kus kasvasin ja nende inimestega kes mu ümber olid ja kelle ma nüüd leidnud olen. Mul on neid erilisi ja üli-tähtsaid inimesi vähe - aga uskuge mind, seda rohkem erilisemad nad on. Nad on vanad hinged, inimesed kes on minu hullumeelsele iseloomule tasakaaluks, kellelt õppida ja kellega iga koos veedetud minut on väärt oma hinda kullas.

Eksinud

Täna ma olen eksinud. Ma ei tea kas ma olen sattunud valele teele või ei tunne lihtsalt ümbrust ära. Äkki mul on amneesia? Võibolla ma lõin magades pea ära? Kummaline kehaväline tunne on. Nagu ma vaataks kõike kõrvalt, mitte läbi oma silmade.

Ja natuke ükskõik on ja natuke melanhoolne on olla. Tahaks kuulata Nick Drake ja lugeda Baudeaire'i.

Omad lõksud

On hämmastav kuidas me suudame end ise aheldada. Ja siis absoluutselt unustada, et vaid meil on end kinni hoidvate lukkude ja tabade võtmed. Muidugi kaasneb sellega valu, Aga millega siin ilmas ei kaasneks? Kuid mõned otsused tuleb teha olles isekas ja sinna pole midagi parata.

Ja neid aheldaid on oi kui mitut sorti. Viha, kinnisidee, hirm, kartus valu teha, hirm mõnda vestlust alustada, suutmatus edasi liikuda jne jne jne.

Ma olen paar võtit üles leidnud, ja kergem hakkab, seda ma luban. Lõpuks hakkab kergem. Hing uitab salaja veel vanu radu kui sa tähelepanelik pole, aga eks ka need rajad kasva lõpuks kinni.

Rasked otsused on valusad, nutmaajavalt valusad, aga vajalikud. Vajalikud meie edasiliikumiseks. Vajalikud õppimiseks. Tõesti, ära nuta sellepärast mis sa teinud oled, vaid mis tegemata on jäänud.

Nuta nii et hing kinni jääb, naera kuni valus hakkab. Ütle "ma armastan sind" kartmata mis vastu öeldakse. Ära karda haiget saada. Ära jäta tähtsaid asju ütlemata. Ära pea viha, see ei ole seda väärt. Võta üks päev ja naudi seda. Ära kuula mis teised räägivad. Tee vigu. Õpi neist. Anna rohkem kui võtad. Hooli ja hooli ka endast. Hinga sügavalt seda sügisõhku sisse ja ole õnnelik selle üle mis sul on, ja kui hea see on.

sügis

Iga aasta on üks väikene aken - kui suvi on läbi, aga päris sügis veel alanud ka pole. Ilmad on veel ilusad ja päike loojub suure oranži kerana. Siis on parim aeg minna koertega jalutama, vaadata kuidas meie varjud pikemaks venivad ja hingata seda müstilist õhku sisse - see on segu vana lõpust ja uue algusest. Minu arust on siin üldse palju müstikat ja ebatavalist. Elu on siin tihti liigagi põnev. Kadakaseks ma kasvanud olen.

Pulmad ja matused - põhiliselt matused

Käisin matustel ja selle matuse eripära ja südamlikkus pani mind mõtisklema, kuidas me Muhus elame päris tugeva matuste reeglistiku järgi. 


Üks mainitud matusel viibinud neiu ütles, et temale on need elus esimesed matused. Ma ta iga küll ei küsinud, aga tundus minust veidi vanem olevat. Kuna minu koht matustel ei olnud tähtis (olin lahkunuga vaid korra varem kohtunud) aga ta oli mulle kallitele inimestele otsene lähedane, olin kohal ikkagi ja jäin mõttesse varem käidud matuste kohapealt. Suutsin kalkuleerida, et antud matus oli minu jaoks vist 12nes. Ja 3el olen matnud otsese pereliikme. Pluss 2 mu armastatud koera matmist otsa panna.


Ja alati on matustel mingi range protokoll, millel kõik silma peal hoiavad. Mida vanemad, seda rohkem paistavad leinajad teadvat. On kindel paigutus, mis määrab vastavalt su seotusele kadunukesega, su koha kirikus, surnuaias, kolme-peotäie-mulla-viskamises, lillede asetamises ja peielauas istumises. Lisaks peab välkkiirusel reageerima tekkivatele probleemidele või unustatud asjade asendamisele.


Vähemalt 2 nädalat pakub jututeemat kellegi fopaa mulla viskamisel, matusepärja valikus või asjade puudujäägis. (" no keegi oleks ikka võinud aidata Lempsil hauda kinni ajada", "kuidas nad ikka ta siia matsid", "see oli nii inetu kui mulla viskamiseks JUST SEDA hõbetaldrikut polnud")  Ma usun, et päris mitmed peredevahelised hõõrdumised on tekkinud põhustel nagu "Peetri Mati pidi Laadu Jaani pärast ühe koha võrra kaugemal seisma."


Olin siis jutu alguses mainitud matustel, ja kedagi ei huvitanud kus või mitme meetri kaugusel keegi seisis või mis lilli keegi tõi. Matusetalituse viis läbi ääretult meeldiv naisterahvas, kes ei rõhunud ristiusule vaid lihtsalt antud tseremooniale.


Siis jäin juba mõtlema matusetalituse peale üldiselt. Mulle ei ole see idee kunagi südamelähedane olnud. Minule imponeerivad vanade viikingite kombed (mida harrastavad ka kaasaegsed tšuksid, muide), saata lahkunu siit ilmast ära põletamisel. Kui mu hing on lahkunud (jah, ma usun sellesse, kuidas te seletada et inimese keha jääb peale surma 21 g kergemaks, ahh??), siis miks see kest kuskile matta ja selle juures käija ja lilli viia. See on nii mõttetu kinnihoidmine. See inimene on ju sul alati meeles, sul on temast asju mälestuseks, pildid. Miks käia ta luukere või tuha juures? Parem on saata ka tema maised jäänused ära, mitte nad kuskile hoiule panna. Pealegi, kas teile on meeldivab mõte, et keegi matab 150aasta pärast teie vanaema Leida otsa oma vanaema Dora? Sest täpselt nii see juhtub ja juhtub ka juba praegu. Ma lasen parem tema tuha lendu ja vabaks.

Ja mis siis juhtub kui me sureme? Ma olen päris kindel, et it's pretty much up to us. Nagu Pratchetti raamatutes - kui hing viiakse Surma poolt kõrbesse, siis on surnu otsustada, mis kõrbe taga on. Ja see ei olene millisesse jumalusse me uskunud oleme või kellele molli tõmmanud. Vaid kõrbest, kus sa oma elu kõrvalt näed, ja kui sul ennem südametunnistust polnud, siis see tekib ja seda hullem see teekond on. Ja sa ise otsustad, kas oled rahul sellega mis korda saatsid, kas midagi jäi poolele või jäi sul hulk kahetsusi. Ühesõnaga - kas leiad rahu või mitte. The is no heaven and hell, there is only what we make.

kui mitu inimest elab sinu sees

Kui ma varem mõtlesin, et mul on kaks poolt, nagu mündil. Isegi mu juuksed on vasakult poolt lokkis ja vallatud ja paremalt poolt eeskujulikult ja konservatiivsed. Üks isik on Kadri ja teine Kidra - aga kuna nad kippusid omavahel jube sarnased olema, siis ma ikka kohati kahtlesin selles teoorias.

Ma pigem arvan, et mul on esmased mõtted, teisesed mõtted ja vahel lausa kolmandad mõtted. Et kui sa midagi vaatad ja teed - formuleerid arvamuse selle kohta ja siis tuleb veel üks hääl, mis analüüsib neid esimesi mõtteid ja toob erapooletult välja vead. Ja kui olukord on jube keeruline, tulevad kolmandad mõtted, aga siis ma pean juba pikali heitma. Basically - näide: oled riidepoes, su ees valib korpulentne noor neiu endale 5 suurust väiksemad teksad. Esimene mõte - dude, you're too fat for those. Teine mõte - kus sa tead miks ta need võttis, äkki motivatsiooniks vormi saada, ära ole pealiskaudne. Ja kolmandad mõtted räägiksid sulle 2. astme diabeedist ja Prader-Willi sündroomist.

Ja ma olen tänulik, et ma peas hääli kuulen - kui ebatervislikult see ka ei kõlaks. Sest muidu ma oleks üks neist, kes ajavad koera alla ja jätavad ta kraavi surema, või vaatavad ükskõikselt jääl libastunud vanainimese poole, mõtlematagi aidata, või kes on lihtsalt asshole'id.

Vahel need mõtted tekitavad endale lihtsalt üpriski reaalseid alteregosi (kostüüme öiseks kriminaalide jahtimiseks ma veel õmblema pole hakanud). Aga mis oleks elu ilma veidikese hullumeelsuseta. We all like to pretend a little - et kutt, kellesse me salaja viimased 5 aastat armunud oleme, märkab meid. Et meist saavad järgmised suured rockstaarid. Et me rajame eduka turismitalu või ostame Koluvere piiskopilinnuse. Ja ma arvan, et üks asjalik alterego võib nende unistusteni jõudmiseks kausuks tulla. Või siis aidata sul lihtsalt veidi parem inimene olla ja veidi rohkem näha. Nii et pane julgelt mõni päev enne väljaminekut peegli ees üks nähtamatu Batmani mask või Ooperifantoomi näokate ette, omanda natuke julgust või üks iseloomujooneke, mis sul puudu on ja tee midagi, mis tunned, et tegemata on.

Kuidas sa tead, et oled liiga palju filme vaadanud?

Easy-peasy: näed unes midagi sellist nagu mina vastu tänast hommikut.

Magama sain hilja, tegin babysittingu gig-i. Uni tuli vist alles 2:30 peale, ärkasin kell 5 uuesti, et koertega grupiviisiliselt pissile minna ja alles siis tuli sügav uni peale ning film hakkas jooksma

Ma tutvusin Ryan Reynoldisiga kuskil kohvikus, hakkasime käima ja puha. Aga oh õnnetust, maailma oli tabamas apokalüptiline torm. Inimesed naelutasid aknaid kinni ja ronisid keldritesse. Järgmine stseen oli juba vist paar kuud hiljem, sest maailmalõpp oli käes ja me pesitsesime mõisas. Mina koos oma moovie staarist peikaga olime toas nr 9. Mõis oli n.ö kommuun ellujäänutele, liidriteks "pahad" kes elasid muidugi kõige ülemisel korrusel. Kõige suurem ninamees oli keski sakslanna.
Koeri ei tohtinud olla, aga mul oli Sandy peidetud tuppa nr 7. Me plaanisime pahad troonilt kukutada ja omasime illegaalseid relvi. Midagi oli meil seal toas veel, mida mitte keegi näha ei tohtinud, muidu oleksime busted olnud. Ja selle peale tormasidki kaks "pahade" sabarakku meie tuppa, ning me olime sunnitud nende piinad lõpetama. Oli ka geniaalne masterplan laipadest vabanemiseks, aga seda ma kahjuks enam ei mäleta.
Rõdult paistis teine hoone - täiesti lagunenud, ja hoone oli täpselt mõisa peegelpilt, kus me elasime.

Kõige jaburam osa? Üleval korrusel viidi läbi günekoloogilisi läbivaatusi. Günekoloogideks kaks identsed vanameest hallis pintsakus ja mustade portfellidega. Peale ärkamist taipasin, et tegu oli Julian Richingsi mängitud Surmaga Supernaturali seriaalist - teda oli lihtsalt kaks. Millegipärast eskortisin mina naisi sinna vastuvõtule.

Then all hell broke loose ja meie plaan ülestõusu korraldada paljastati. "Pahade" hitman tungis meie tuppa, nagu õigele hollivuudikale kohane oli mul alles 1 kuul. Aga mu püstol ei tahtnud sihtmärgi peal püsida. Lõpuks hitman vaatas mind ja tuli välja, et ka tal on 1 kuul, ning ta lasi selle ilma tulistamata pidemest välja ja tormas vihasena minema. Mina jooksin talle järele, et teda suudelda (ilmselt ma tüdisin unes juba tekkinud boyfriendist ära).

Ja siis õnneks äratas mind telefonikõne.

TÕLGENDAGE SEDA!! I dare you!

Parem maailmavalu kui spliin

Öö keerutas mind kookonisse, magasin sisse, lõikasin end kujutletava matšeetega ebareaalsuse köidikutest vabaks    -   ja nagu mainitud avastasin, et ma rsk magasin sisse. Oma linnupesa meenutava juustepuhmaga ootasin õnnetult oma ride'i, lugedes National Geographicut. Ja KÕMM- see neetud maailmavalu tabas mind nagu 10 tonnine veok. Lugedes artiklit Kenya maailmas ainsa omalaadse elevantide varjupaiga kohta võttis nagu gei mehel, kes maailma kõige kaunimat magustoitu näeb, pisara silma. Midagi seal puges naha vahele ja torkas hinge. Need väikesed elevantsid, kelle ema tapeti vaid ta võhkade pärast, keha jäeti maha, looduse koristada. Ma ei tea miks, aga vantsid on mulle alati südamisse läinud, oli ka Londiste üks mu lemmik raamatutest.

Elevantidel on ääretult arenenud empaatiavõime, geneetiline mälu ja nad on sotsiaalsed loomad. Kari leinab iga surnud isendit, surnukeha kaetakse mulla, lehtedega. Ema ei lahku surnud poja juures päevi. Ja nad mäletavad kus nende surnud on, käies kuid nende surnukehade juurdes, puudutades nende luid oma lontidega, luues surnute juurde oma rajad.

Seega toob mulle igastahes nutu kurku lugu 3 kuusest vantsis, keda üritati koos emaga tappa ja kelle peas oli sügav haav, mis lõhkus ta siinused, nii et ta ei saanud oma londiga vett juua. Sellele järgneb ka kohe kohutav viha -  nende inimeste vastu. Suur osa salakütte on aafriklased. Vaadake mis meie materiaalne mõtlemine ja raha nendega teinud on. Nad hävitavad oma loodust, tapavad mõttetult selliseid aukartusäratavaid helli loomi. Ja siis muidugi on lihtsalt kamp idioote, kes ei mõista muud kui raha ja näopeksu. Mulle ei mahu see pähe.

Kui ma tahan nutta vantsi pärast või 4 cm pikkuse rohukonna pärast, kellele on koiva peale astunud, siis kurat võtaks teen seda, olen uhke ka selle üle!

Jevgeni Onegin kannatas spliini käes - ei tundnud ta elu üle rõõmu, ega ka mitte huvi selle vastu. Kutil oli lihtsalt pohhui. No olgem ausad, tol ajal oli see ka peen haigus  - võis lausa uhke selle üle olla. Today not a single fuck was given ja olidki elu huvitavaim dude. Tänapäeval - ma isiklikult ei tea kas see teeb sind huvitavaks või lihtsalt selleks musta riietatud kutiks nurgas, et suitsu tõmbab ja kellel siiralt kõigest suva on. Midagi sind eriti ei mõjuta, lendled läbi ilma, ei tungi sulle hinge teiste kannatused või enda probleemid.

Seega ma valin maailmavalu, peale nuttu tahan ma vähemalt midagi ära teha! Nagu Dave Grohl ütles - the kids in my time used to fight for their rights, nowadays they just cry.

Vaata oma mätta ostast kaugemale, ja kaugemale kui meie väike konnatiik. There is a hell of a lot more important things out there. Ja mõtle kui sa uut plasmatelekat ostma hakkad, et Aktuaalset Kaamerat veel realistlikumalt näha, sest sa kurat ilmselt ei kuula, mis uudistes rääkitakse niikuinii. Anna see raha parem mujale - in the end, karma is gonna get you. It's up to you if you pay a fine or get a prize.

Inglitest ja deemonitest

Täna keeldusid ühed kliendid arvet maksmast, sest summa oli 666 - pidin siis arve summa muutma 667-ks, siis hingati kergendatult. Aga kahju vist tegin ära, kui nende jahmatunud nägusi lugeda. Ei tea kas mu enda sarved ja saba paistsid välja?

Meenus dokumentaal Religous (mida soovitan vaadata) kus siis räägiti uskliku mehega - jumalat uskus, jõuluvana mitte. Et siis mehike, kes 6 miljardi inimese mõtteid (ilmselt on küll number väiksem, paganaid ta ei kuula ju) lugeda suudab ja palveid kuuleb on reaalne, aga kõigile kinke toov jõulumees mitte.

Mu usklikud vanatädid õpetasid mind pisikesena palvetama, tegu ei olnud muidugi igaõhtuse õhtupalvusega, vaid kasutasin siis "selle tavas oleva onu" teeneid kui mu taksi kaduma läks. Ja ma ei mäleta, et ma sõna Jumal oleks kasutanud, mul oli Taevaisa ja ma ei suuda meenutada miks. Aga ilmselt ma polnud usklikuks loodud, sest minu jaoks leidis koera siiski mu enda isa üles, kes kohta, kus koera nähti, oma jope jättis. Ja hommikul korjasime jope koos koeraga üles. Ja jõuluvana ma uskusin kauem kui Taevaisa.

Mulle meeldib omi asju uskuda, ühtigu nad siis ükskõik kelle teiste uskumustega. Mulle meeldib uskuda, et "nalja silmaga" koerad näevad rohkem kui teised. Kui mu vanaema talvel suri, siis mu neljasilmne koer Eddie ei lahkunud üle 12 tunni mu voodist ja mitmeid kordi tõstis pea ja jälgis midagi mööda tuba liikuvat.

Mulle meeldib uskuda, et hingedepäeval tulevad meie esivanemad meid külastama.

Mulle meeldib uskuda, et siin maailmas on rohkem kui keemia, füüsika ja matemaatika suudavad tõestada.

Mulle meeldib uskuda, et looduses on omad hinged.

Ja eriti meeldib mulle uskuda karmasse - ma olen elav tõestus.

Ja mulle meeldib kangesti ristikusku õõnestada ja mõistatada, miks keegi seda maailma vanimat reklaamitrikki uskuma peaks.

How to let go

Ja miks mõnedele inimestele on see võimatuna tunduv ülesanne?

Ma kipun arvama, et just väikeses kohas elamine on andnud eriti hea nägemuse inimestest, kes ei taha lahti lasta 50aastat tagasi valesti öeldud lausest, või perekondadevahelisest vimmast. Olgem ausad, enamasi oli tegu „mis naabri Juula meite Tiina kohta ütles!!“ ja vimm siginenud riidekapist, mille vanatädi „valesti“ pärandas. Aga ärgem siis olgem nüüd väiklased, neile inimestele on need hiiglaslikud probleemid, mis täidavad osa nende päevast. Võibolla mõni indiviid lausa ärkab varem, et saaks päeva jooksul kauem viha pidada. Selles žanris meeldib mulle olla kõrvalvaataja ja jalgu kõlgutades natuke omaette itsitada – igaühel peab oma hobi olema. Ja mis on üks suguvõsa ilma korralikku verevaenuta, ükskõik mis siis selle seemneks oli.

Siis on inimesi, kes ei suuda vanu asju ära visata. Tunnen end eriti lähedalt puudutatuna, kuna mu vanatädil on isegi ta pudipõll alles. Kõikide oma riiete, tekkide, kasutamata kangaste ja 387 talvemanti hoidmiseks vajab ta kõigest 4 kahe poolega ja ülemise korrusega riidekappi ning kahte pööningut.  Minu meelest on nii vabastav ühel vihmasel päeval kapid laiali tõmmata ja tarbetut kraami ära jagada või minema visata. Sinna juurde kuulub muidugi kohutav enesevihkamine, kuna mingi hetk ma ei saa aru, mis mul 48 erineva kehakreemi ja 29 muu mögina (mida ma olen korra kasutanud) ostmisel arus oli!

Ja kõige raskem juhus – inimesed, kes ei oska teisest inimesest lahti lasta. Muidugi on siin kaks raskusastet: lihtsalt mitte ülesaamine, kuid teise inimese rahule jätmine ning full on ragin lunatic behavior, kus sa lihtsalt ei jäta inimest rahule ja become obsessed.  Ma ei ole sellest aru saanud, kõigest vast ei peagi, aga kuna olen sellega mingi elu keerdkäiguna korduvalt kokku puutunud (nii ühe kui teise varjandiga), siis tahes tahtmata paneb see mind mõtlema, miks inimene nii teeb. Siiani ma olen jõudnud järeldusele, et suuresti vist aitab kaasa oma elu igasugune puudumine. Siis kättemaksuiha. Siis tagasisaamine kinnismõte ja lõpuks lihtsalt kinnismõte. Ja vahel kurvalt madal enesehinnang, et what if I will never find someone better.  People – just let go! Iga asi saab kunagi läbi, me kohtame oma elus erinevaid inimesi, kellega ühel või teisel põhjusel kaotame kontakti, mõnda mäletame, mõnda mitte. Ole tänulik, et eluteed ristusid (okei, okei, mõnel juhul tänulik, et need lahku läksid) ja ela edasi ja oota põnevusega tulevikku, kui sa olevikuga rahul ei ole. Mulle meeldib laulukatke: forgetting you, but not the time.  

Igaüks leiab oma sadama kui ta seda tahab, mõni tahab ekselda või vales sadamas prassida – olgu see siis nende kaotus.

-------------------------------------------------------------------------

Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.

Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö!

Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.

Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.

Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.

Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.

Kiludest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.

Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme lõpuni jätkub tants.

Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.

Karvased ja hambulised

Ma ise ka ei tea kust ja miks mu koera-hullus alguse sai. Igatahes ei ole ka kunagi ilma koerata elanud ja koer ei ole meil kunagi vähemat kui täieõiguslik pereliige olnud. Ühest sai kaks, ja kahest kolm ja korra isegi neli. (olgem ausad, tänane jutt on inspireeritud osalt sellest, et üritan meie pere arvukust taas tõsta).

Üks kummaline asi, mida ma mäletan oma varajasest lapsepõlvest on mul järel käinud "kummituskoer". Väiksena lasin mööda kiviaedu, puutüvesi ja kraavikaldaid ringi nagu üks poiss-juula kunagi. Mäletan, et mul oli tunne, et keegi vaatab mind ja kui ma ringi pöörasin, nägin paaril korral udust berhardiini kuju. Olin tol ajal koolieelik ja telekas meil puudus, seega ei olnud ma tol hetkel bernhardiini küll kuskil näinud, et osata seda ette kujutada. Kirjelduse olen hiljem suutnud tõuga täpsustada.

Aga koer on hunt, magagu ta sul kaisus, või mingu ükskõik kui hulluks rõõmust, et sa koju tulid. Südames on koer hunt ja võimaluse tekkides, käitub ta instinktide najal. Ok, võibolla mu 12aastane kolli on tõesti üks erand, tema instinkt on lennukite ja vareste ja käivituva traktori peale ärrituda. Aga kuni selle aasta märtsini omasin vendade paari - Eddie & Robbie. Ja kui kambavaim peale tuli, oli tükk tegu, et õue eksinud kiimane kõuts eluga pääseks. Polnud ka ebatavaline leida mõni rebase- ja kährikulaip hommikul õuest - metsloom oli leidnud tee aeda, aga mitte aiast välja (vähemalt mitte piisavalt kiiresti). Kui Eddie kellegi kurja käe läbi teise ilma läks, rahunes ka Robert maha, polnud kedagi, kes seljataga kinnitaks, et "lähme-lähme".

Täna aga õunu korjates hüppas Robert mu järel lambaaeda ja eraldas karjast mängleva kergusega kõige aeglasema ja kõige vanema ning ründas teda nagu üks hunt rünnata oskab. Õnneks jõudsin vahele ja asi piirdus lamba jaoks vaid katkise jalaga. Aga minule ajas see hirmu nahka, mõtlesin tõsiselt, et koer on ära keeranud ja tuleb magama panna.

Õnneks ma ei oska koerte osas alla anda, seega on mul lõputult võimalusi ennem oma 8aastat kaaslaseks olnud sõbra teise ilma saatmist. Ja kui hunt sinu südames ärkab, mis sa siis teed - tuletad meelde, et nüüd ma olen "paha koer" ja tunnen hirmu vitsa ees? - vaevalt küll. Siis jookseb juba teine mõtteviis kahe kõrva vahel ja üheks väikeseks hetkeks ei ole ta sinu karvane nunnu, vaid hunt. Ja seda tuleks meeles pidada. Muidugi saame me ära teha, et koer teisi loomi armastaks, nagu osad mu praeguseks manalateel koerad. Aga see armastus on sisse treenitud, mitte kodeeritud. Sisse kodeeritud on siiski kiskja hing. Ainuke mis teha, on saada karja juhiks - ja mul tuleb sel aastal muutunud karjaga veel kõvasti tööd teha.

Give me something to loose

Kas sa tead kui jube on kui sa mitte millegisse ei usu? Ma ei räägi mehest/naisest/kaheksa käega krokodillist pilve peal. Ei aita "it'll get better", "it's always darkest before dawn". Eddie Izzard, Monthy Phyton ja Napoleon Dynamite koos Eastbound & Downiga on vaid hetkelised ravimid, mille mõju hommikuks või pealelõunaks kaob. Ja neid ei saa retseptiga juurde osta.

Mõtlesin siis täna, mis teha. Lähen kallistan puud? Trükin Wikipeediasse "religion" ja pimesi klikkan ühel ja hakkan seda kummardama. (kuigi oleks suht vahva kui ma läheks homme kiilakana või alasti tööle, sest mu uus usk nõuaks seda). Lähen mõne imearsti juurde, kes oma imelisuse eest AINULT 999 EUR kürib? Kurat, ma arvan, et puu kallistamine oleks teoreetiliselt ehk aidanud, aga nüüd on liiga pime ja minu õnne juures, oleks selle puu sees niikuinii hobusipelgate pesa olnud.

Ühes asjas ma olen andekas - seismaks nagu tõeline eesel kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada nende vahel ja lõpuks mõlemad heinakuhjad kuidagi põlema panna (no oli soe suvi ja hein äkki seest niiske või tekitasin eeslina kärpseid peletades liialt staatilist elektrit, kõik on võimalik) ja pärast kahetseda nii et magada ei saa.

Ja siinkohal ma avastasin, et ma usun millegisse. Praise the chaos! Ma usun, et alati saab hullemaks minna, päike võib alla kukkuda ja et mul on halb õnn. Vähemalt korra nädalas suudan ma peast haarata ja küsida endalt "mida ma teen??". Aga kuna ma vastust eriti ei leia, või vähemalt mitte ammendavat vastust, siis ma ilmselgelt lasen edasi. No asi seegi, et päike alla kukub - vähemalt on uskuda, et mingi hetk saab veidi nalja. Te tunnete mind selle järgi ära, et ma käin maniakaalne irve näol ringi, kohati parem silm tõmbleb ja kui päike pilve taha läheb ütlen ma käsi kokku hõõrudes "eeeeexcellent!!

Täna sattus silma tsitaat "the road to success is always under construction". Oh mis vaimukas tsitaat - riputame facebooki. Kuhu kurat see tee "eduni" siis viima peaks? Kas mingi hetk hakkab su silme eest blingima märk - your level of success has been filled. Take a seat and relax?

Meenutagem Fight Clubi algust:

I would flip through catalogs and

wonder, "What kind of dining set

defines me as a person?"  We used to

read pornography.  Now it was the

Horchow Collection.

See paistab olevat edu definatsioon ka siiani – kuidas näidata teistele, et sul on võimalikult palju raha ja oma asjadega teistele muljet avaldada. Ma oleks õnnelik, kui see mu ainus mure oleks: kuidas end võimalikult kauniks teha, või võimalikult teistsuguseks või võimalikult väljapaistvaks. Muidugi on üpris hea viis välja paista kui midagi küljest kukub keset pidu, või voodiseiklust – küüs, osa ripsmeid, üks juuksepikendus jääb mehele sõrmede vahele keset kirehoogu.

Ma kujutan ette, et päris vabastav võiks olla Tyleri kombel kõik kaotada ja nullist alustada ja olla õnnelik, kui kraanist tuleks pruuni vee asemel veidi läbipaistvamat vedelikku.

Oleks idüll elada keset karuperset koos oma koeratega oodi-laatset elu keset loodust. Sellise tõelise karjuse oodi väljavõttena. Aga minu oodi-majal oleks sees vesi, boiler, pesumasin ja internet – siinpalju on mind rikutud. Aga ma olen nous loobuma ühest neist (mitte voolavast veest ofkoors) et mul oleks ammendamatu raamaturiiul. Viimase 4 kuu peale olen suutnud läbi lugeda vist 3 raamatut ja 1 on pooleli. Aga kuus tellin-ostan kesmiselt 3 raamatut. See on nagu moositegu talveks – siis on hea võtta riiulilt.

Võibolla kõneleb siin ka mu kutsehaigus – tüdimus inimestest, toladest, kes peavad end maailma nabaks, asjadest, asjadest ja asjadest – mis kõik peaksid NÜÜD su elu täiuslikuks tegema. Nagu iga kuu iTuneside update – laed ta alla, et kas nüüüüüüd on mu elu täiuslik lõpuks – noup – oota järgmise kuuni.

Ma ei teagi mis mu point on – ärge olge ületarbijad? Olge minimalistud? Ärge langege reklaami ohvriks? Ma ei tea – lihtsalt edu on see kui sa enda umber oma varjust kaugemale näed. Kui sa suudad aru saada, kui palju mõttetut ja kasutus kräppi sa omad ja suudad näha mis on tähtis. Suudad näha teisi enda ümber, ja sa suudad näha pealispinna alla, mitte uskuda kõige läikivat pealispinda, kui sa suudad oma peaga mõelda. Ja mis kõige tähtsam – teha seda mis on õige – isegi kui see tähendab, et sind vihatakse.