Teenage nightmare

Mis on kõige parem karistus selle eest et sa olid kohutavalt vastik teismeline oma vanematele? Seda kõrvalt näha ja jubedalt oma vanematele kaasa tunda. Olin poes kui  12-13aastane plika minust mööda tuiskas. Tema ema vaatas talle viha-kurbuse-meeleheite seguse pilguga järgi ja ahastas isale: "no mida me sellisega tegema peale? terve päev on tal suu viltu peas olnud". (Ok, ma ei välista et siin võis tegu olla tõsise traumaga ja ema kurtis isale et koos mõelda kas lapsega arstile minna või leppida et temast saab uus Sylvester Stallone.) Isa süles jonniks väiksem laps. Issand kuidas ma sellele naisele kaasa tundsin. Ja ma kuulsin kuidas maailm sellist klassikalist villain'i naeru lagistas ja mu pähe kõik mu teismeliseks olemise pahateod meenutuste tulvana paiskas.

Ja ma olin õudne tiinekas, ausalt olin. Ma mäletan kuidas ma magamistoa ukse niimoodi kinni prõmmisin, et ukse keel kiilus kinni ja isa pidi ukse jõuga lahti muukima. Mina oleks papsi asemel mind sinna jätnud. Ja see on kõige vähem vaimset kahju tekitav juhtum, ma usun.

Kuna Universum ei olnud veel isu täis, nägin ma seejärel raamatupoes eneseabiraamatut mille pealkiri oli umbes "Mida teha ja mida mitte teha kui majas on teismeline laps". Mulle meenus kohe see Family Guy sketš.

Kõik kel ka häbi hakkas, minge vanemate juurde vabandama.

Operaator Kidra Seeneriigis

Esmalt paar fakti. 1. mulle meeldib kohutavalt sügise algus/suve lõpp. 2. mulle meeldivad seened aga ma ei tunne neid. Seega meie sümpaatia piirdub vaatlemisega. 3. ma tahan õppida seeni tundma.

Käisime Saaremaal tiirutamas ja külastasime Sopi metsa koos seal asetseva RMK metsaonniga. Arutlesime kas metsaonn võiks olla huvi pakkuv pidutsemise koht noortele. Teooria ütles meile, et tänapäeva noorte käitumisharjumused ning eelistatud pesitsemis-pidutsemispaiga harjumused ei tohiks selle metsas asuva kohaga ühilduda. Peamiselt kuna autoga ei saa õue sõita ja seega puudub muusika võimalus ning joogi juurde toomine on komplitseeritud.

Aga tundub et kliima muutused on ka neile mõjunud. Onni saamiseks tuleb auto um 200 m kaugusele parkida ja siis tipa-tapa majani minna. Nagu ülevalpool mainitud, on see eestlastele suur takistus. Tugevamad isendid olid  auto sissesõitu takistava aia lihtsalt maast välja tõstnud ning majani viisid ilusad rööpad. Minu, kui ikkagi ka eestlase, hingele oli palsamiks vähemalt tõendid, et rohkem kui 2 korda oldi kinni jäädud. Onnis ise oli armas külalisteraamat kus meeleldi oma seiklusi muljetati. Seal hakkas veel kergem, kuna kroonikud olid kirja pannud, et auto maja juurde toomine lõppes stange purunemisega.

Aga mets oli põnev. Ma ei ole kunagi nii palju erinevaid seeni ühes kohas koos kohanud. Üle pika aja nägin ka kärbseseent. Ja võimalik et ka haruldast lehterüdikut (mul on tark seeneraamat).

Jää hüvasti, kollane koer

Ene kinkis mulle kunagi Garth Steini romaani  The Art of Racing in the Rain. Ma pillisin esimese peatüki peale nagu väike laps. Sealt peale hakkasin hirmsasti kartma, et mu kõige vanem koer ei lähe loomulikku surma vaid pean ta magama panema. Minu hirm seisnes lihtsas küsimuses, kuidas ma tean, et on õige aeg? Kuidas ma tean, et nüüd ma lõpetan ta elu? Kuna see otsus ei olnud minu arvates minu teha siis ma eirasin ilmselget.

Loodan, et see aga kehtib kõigi kohta kes midagi sellist tegema peavad - te lihtsalt teate ilma kahtluse kübemeta millal on õige aeg. Täna oli. 

Bella on neljas koer keda ma matma olen pidanud ja ma ütlen et teda oli tegelikult kõige kergem koerte taevasse lasta. Sest tema aeg oli ilma kahtluseta tulnud. Ja tal oli ilus elu. 

Ta vihkas lennukeid, helikopterid ja vareseid ja alkoholi lõhna. Ja ta teadis alati kuhu kommid peidetud olid ja mis on "küpsis". Ja ilma temata ei oleks mul olnud Edmundit ega oleks Robertit.

Ma võin ateist olla aga ma loodan et doggy heaven on olemas. Kus võib lillepeenras magada ja muru üles kaevata. 

Jää hüvasti mu kollane koer.

põnevad inimesed vol 24768

Inimesed panevad mind hirmsasti imestama. Iga päev. Ükspäe uudiseid lugedes sain targaks uue maniküüri moe kohta . Seda ma ei ole veel suutnud oma mõistust lahti jagama panna. Aga mis ma ka tean.

Aga hirmsasti tahaks imestada siin just ühe artikli kohta, pigem selle kommenteerijate kohta. Artikkel ise siin: http://www.saartehaal.ee/2012/09/01/ilma-nainud-saarlanna-juurutab-poide-vallas-loodussaastlikku-potipollundust/ .  Nimelt esimene kommentaar kohe lajatas mu tolerantsuse nupu pihta:
Et üks “tööinimene” tahtis lihtsalt pildi peale pääseda. Eelmise nädala nn. ilusa kodu konkursi taustal tundub selle artikli sisu kuidagi koomiline. See ilma nägemine tähendab tihti peale seda, et ei viitsinud tööd teha ja soovisin pisut teiste kulul ringi tõmmata või lihtsalt aeleda. Mul siin naabril sarnane segadus. Tal ka paras nn. “Eko”. Ei viitsi väetist ega sõnnikut panna aga kuna tal Pädastes kätt sees pole ei saa ta oma tomateid maksuvabalt sinna sahkerdada, peab ise närima. Ah ja, ei ole see sõnnik midagi ÖKO, vahet pole millega väetad, tähtis on MILLAL JA KUI PALJU. Aga igasugustele ullikestele läheb see sõnniku öko muidugi päris hästi peale. Need isehakanud ÖKOINIMESED ei taha mõista, et aine jäävuse seadus kehtib ka põllumajanduses. Ehk siis mullas peab alati olema taimedele vajalik kogus toitaineid, kui seda ei ole, siis taimed ei kasva või õigemini kasvavad vastavalt toitaine kogusele ja selle kättesaadavusele.
.
“Ma ei taha ennast nii kinni panna, et ma neid siin lüpsma hakkaksin. Mulle meeldib vahepeal ka ära käia, aga lüpsma peaks ju iga päev” – Sellisel arusaamisel ei ole põllumajandusega küll midagi ühist. Küll aga läheb see peale nn. “kommuuniinimestel”, kes enamuse ajast logelevad “pinutagust” tõmmates.

Kuna ma ei ole kunagi mandril maapiirkonnas elanud, ei saa ma sealset elu kommenteerida, aga saarel paistab üks väga sarnane komme olevat. Nimelt ei tohi naaber lehte pääseda. Või vähemalt ennem kui siis see teravate hammstega naaber pääseb. Mäletan enda üht halenaljakat juhtumit. Kui mõned aastat tagasi kartulimardikad saarele tulid ja hävitustööd tegid võttis minu kartuleid kasvatavate vanematega ühendust üks kohalik leht, kes küsis kas võib sellel teemal meil paar pilti teha ja juttu puhuda. Ema-isa palusid, et ärge siis portreefotosi just tehke, aga tulge peale kui soov on. Paps rääkis kuidas me ilma mürgita püüame nende populatsiooni ohjes hoida (nimelt ema-isa käivad põllul korjamas neid. Paned kartulivarre ämbrisse ja raputad kuni mardikad maha sajavad. Ja nii nad korjavad ämritäisi ning siis viskavad mardikad tulle. Lisaks siis tuleb ka vastsed ära tappa lehtede alt). See artikkel aga tekitas mei väikeses külas suure furoori kus naabrinaine siis emale salvas: "te ju olete kõige suuremad kannatajad, ega ju TEISTEL ei olegi mardikaid" Seda siis seepärast, et meie põllul paar pilti tehti. 

Ületee naaber sai Kauni Kodu konkursil miski auhinna ja ka lehe, ei tea kas teda enam ühelegi sünnipäevalegi kutsutakse nüüd.

Aga väljatoodud kommentaari juurde. Ma ei tea kas sellele inimesele tuleks kaasa tunda või peksa anda. Eestlasele omaselt suudab ta siis teiste "laiskuse" panna kirja nii, nagu see ilmselgelt rõhuks teda kuidagi ja tema kannataks selle all kui vähe teised oma muru niidavad. No siin tuleb muidugi jälle mõistvalt suhtuda. Võibolla härrasmehe abikaasa peksab teda iga pühapäev teleka eest püsti ja käsib muruniiduki käima panna ning siis ta peab valusa südamega vaatama kuidas teise pere õues pere seltsis aega veedetakse või midagi veel hullemat tehakse. 

Ja siis muidugi see hirmus ringi käimine ja reisimine. Tundub kuidagi hapude viinamarjade moodi. Aga mine sa tea. Võibolla härra käib oma perega palmi all ainult reisimas ning tema arvates on võrrand nii et reisimine = puhkamine. Või ehk ta ei ole Hollandis käinud ja ainult telekast Hollywoodi filme näinud mille järgi ta teab, et Hollandis ainult suitsetatakse kanepit ja sõidetakse jalgratastega. Või on ta enda tütreke kuskilt võõralt maalt lapsega ja ilma meheta koju tulnud.

Mu isiklikuks lemmikuks osutusid "maksuvabad tomatid". Just selle pärast, et siin lõi mulle südamesse ka valu, kuna ma ju hirmsasti plekin Eesti riigile oma tomatite eest. Seetõttu kasvatame neid salajas nagu kanepit (mitte et me kanepit kasvataks, aga no ma kujutan ette et seda kindlasti kasvatatakse nii nagu me tomateid). Siin võiks härrale lihtsalt teadmiseks keegi öelda, et Pädaste ostab igaühelt saadusi, kellel midagi pakkuda on ja kui mõisal vaja neid. Pruugib vaid ise pakkuda. Aga no siin kindlasti härral tulebki klomp ette ja ta vaesel naabrimehel ka, kes kirjutise põhjal peab vaid tomatitest toituma. Inimestega on ju nii raske suhelda, võibolla neil ei ole väga palju sõpru ja tuttavaid kelle peal harjutada.

Aga saarlased on ikka osalt nii jubedad elukad. Ma kujutan ette kuidas mõned öösiti ei saa magada ka kuna naaber on "laisk", või peab turismitalu või on veidi rohkem ettevõtlik. Võimalik, et mõni tõuseb varem üles, et saaks varemalt viha pidama hakata, töökad nagu nad ise kõik on. Siis kohe kuke ja koiduga viril nägu pähe ja kiruma ikka. 

Minu meelest võiks uhke olla nende noorte üle kes ise midagi teevad ja kodus on, eriti siin saartel ega ole veel välismaale pagenud. Kuigi vahel ma pageks juba sellise kohalike pärast kes selliseid kommentaare kirjutavad. 

Aga positiivse külje pealt, siis see ettevõtlik noorpere mitte ainult ei ole toredad ja ideekad vaid pakuvad vaiksel nädalavahetusel ka ühiskonnale vajalikku väljaelamist. Võimalik, et mõni auto jäi mõlkimata, lapse peale karjumata ja kassile jalaga andmata sest sai end netis nende kuradima lehte saanud kaasmaalaste peal välja elada.

Jõudu jaksu mõlemale osapoolele. 

aitame koos kirjaoskamatuid

Olete tähele pannud kuidas inimesed arvavad, et hoiatavad/keelavad/informeerivad sildid neile ei loe? Või lihtsalt ei usu neid? Teate isegi kui lähete poodi ja poe uksel on silt "elektrikatkestus, pood suletud" (enemasti väga suures kirjas) ja sa ikkagi kangutad ust. Et kindlaks teha ega nad pole seda ekslikult üles pannud, kuigi kogu pood on seest pime.  Muidugi on suurel hulgal ka arusaam, et NENDE kohta see silt ei käi. Nt kui on "läbikäik keelatud" või "privaatne". Siis NEMAD ikka võivad. Ja kui sulle siis sealt "privaatse" tagant riideid vahetav klienditeenindaja vastu vaatab jääb veel õigust ülegi. Kui ega me tegelikult ei tea, ehk need inimesed ei oskagi lugeda. Ja nad on terve oma elu häbis elanud ning seda varjanud. Tegelikult on see päris loogiline kui mõelda neile juhtumitele kus inimesed on keelust üle astunud ning sellele on nende tähelepanu juhitud nind nad vihastavad selle peale. Tegelikult nad on vihased, et nad ei oska lugeda.

Seega ma soovitan tolerntne olla. Nt. hoida läheduses aabitsaid ja neid jagada. Või neile kaastundlikult otsa vaadata ja vabandada, et teie asutusel ei ole kirja asemel pilti, et nad aru saaks mida ei tohi teha. Kel aega rohkem, võib nad sildi juurde käekõrval viia ning tähti õpetada. Kogume karmat veidi.

Lõpud

Nüüd kui august ei tähenda läheneva kooliaasta algust või esmaspäev tingimata uut töönädalat (vähemalt minu jaoks) on neil omamoodi lõppudel hoopis meeldivam pool.

Mulle meeldib august. Siis tundub õhtul loojuv päike kuidagi eriliselt lähedal olevat ja eriliselt punaselt kumavat. Kõige parem aeg koertega karjamaadel kolamiseks. Saagid on valmis ja õhus on mõnus segu õunte, ploomide ja vilja lõhnast.

Ja pühapäeva õhtud - need on lihtsalt vaiksed võrreldes vähemalt nädalavahetusega. Maal kipub ikka suvitajaid olema, kes ei tule vaid muru niitma vaid ka pidu panema ja grillfestivale pidama. Siis pühapäeval saabub taas vaikus ja rahu.

Ja tähed, muidugi tähed. Nüüd on taevas neid jälle täis ja saab oodata langevaid tähti, et oma südamesoovid ära soovida.

roosad unistused ja edasiviivad unistused

Minu läpakas on üks põnev kaust kus omakorda sees kaust nimega "Dreamy". Ja seal ei ilutse Henry Cavill või Jeremy Renner vaid hoopis viimase aastaga kogutud ideed - piltide näol. (Ma ei saa neid siia muidugi üles panna, cause you're gonna steal them, mates.) Aga seal on inspiratsiooni minu stiilis aiast (ma vihkan lillepeenraid ja maniküüritud golfimuru), mõtted oma tulevikuprojektist - saunast kuni kasvõi ühe raamaturiiulini välja.

2 aastat tagasi ei vaevunud ma neid pilte, mis mulle inspiratsiooni andsid, isegi salvestama. Peas oli mõte: "ma ei tee neid ikka/ ma ei oskaks alustada/ see ei õnnestuks ikka/ mind veetaks alt" jne jne. Olin ahmanud liialt suuri tükke ideedest, mis ei saanudki täide minna kuna kiirustasin ja nõudsin kõike KOHE. Ja peale mitut ebaõnnestmist olidki peas põhjenused, miks üldse mitte vaevuda. Tegelikult olin ma vales kohas, vales ajas ja väga vales state of mind'is.

Nüüd on uus aeg ja uus suund ja kaustast on juba 1 idee elus ja mu toas ilutsemas. Ja see üks õnnestumine andis nii palju juurde, mis on kummaline, kuna selle idee teostas keegi teine. Aga ma ei kavatsegi tõmblema hakata ja uut projekti ette võtta ennem kui ma endale selleks n.ö kaardid ise kätte ei mängi (mulle ei meeldi mõte, et keegi Saatus mulle neid jagab,in my house I deal the deck )

Stumble!'t ühel vaiksel momendil klikates sattusin Dalai Lama n.ö elureeglitele. “Dalai Lama’s 18 Rules for Living”. Nii. ärge nüüd paanitsege!! See ei ole Muhu Kämpi mõjutus ja ma ei tule teile flaiereid jagama. Ma ei ole ausalt kunagi Dalai Lamale suurt tähelepani pööranud (my loss, i'm sure). Muidugi ma tean mis on tema n.ö missioon ja kes ta on jne jne. Aga tema filosoofiasse ma ei ole süvitsi süvenenud. Aga asja juurde. Need soovitused olid nii kuradima loogilised ja midagi mis tõesti aitaks vahel sellest ülemõtlemisest, ületarbimisest ja võidujooksust aja maha võtta. Lugege ja mõtisklege, ja võtke neid enda mätta otsast. Minu jaoks on see lihtsalt nõuannete nimekiri mida kasutada et olla õnnelik, ilma et sa peaksid määratlema oma usundi, oma jumalused või uskumused. Midagi, mis lihtsalt paneb su hetkeks sisse ja välja hingama ja veidi oma loodetavasti veidi oma moraalset kompassi taatlema.

1. Take into account that great love and great achievements involve great risk. Risk is involved in every great opportunity in life. It it isn’t risky, then everyone would be doing, thus making it ordinary and not “great.” Separate yourself from the crowd as one who not only can take risks, but enjoys doing so. Certainty in life can only be so comforting until it gets boring.

2. When you lose, don’t lose the lesson. If you lose what you have learned not to do, you will be doomed to repeat it. More importantly, however, do fear failure. Failure is the precursor to success. Hardly any great thing that you wish to accomplish will come without failure. This ties back to the rule of risk mentioned above.

3. Follow the three Rs:

1. Respect for self – Confidence is key in success and one who does you respect himself does not believe in himself. Thus, if you do not respect yourself, you cannot possibly succeed in anything great, nor can you respect others.
2. Respect for others – And you will be respected in return. Anyone who does not return that respect is immediately letting you know that they are not worth your time, and that they do not respect themselves. Avoid weak/insecure/self-loathing people.
   
3. Responsibility for all your actions – You alone are responsible for your feelings, actions, success, etc. You are in complete control of your life, so do not try and blame other people for your mistakes or misfortunes.
   

4. Remember that not getting what you want is sometimes a wonderful stroke of luck. Not everything that you desire will be necessarily good for you in the long run. If something just seems to not work out continually, in such a way that it seems almost like fate intervened, consider letting it go or coming back to it at another time. The Universe works in mysterious ways and should be trusted. Just be sure you are not mistaking your own failure as the Universe telling you something.

5. Learn the rules so you know how to break them properly. Rules are meant to be broken. Most of them are put in place by archaic, corrupt institutions that seek only to enslave and maintain their own power. When it comes to breaking them, be sure to do it properly to avoid punishment. But above all things, make sure you DO in fact break rules. If authority was never questioned, we could be a stagnant civilization.

6. Don’t let a little dispute injure a great friendship. Obviously friendship is more important that one small fight, but very few people actually put this rule into practice. They also need to be able to follow rule #7 in order to truly follow #6.

7. When you realize you’ve made a mistake, take immediate steps to correct it. And do not let your pride get in the way of taking those steps. Apologize, taking full responsibility. That will speak for your character more strongly than the action of making the mistake in the first place.

8. Spend some time alone every day. No matter what you do, take at least 30 minutes out of your day to spend alone in a quiet place. This will give you at least a half-hour to examine what is going on in your life, to examine yourself and to figure out what you want. Whether it be through prayer, meditation, yoga or golf, this ritual is a must. The Law of Attraction is the best way to spend this time.

9. Open your arms to change, but don’t let go of your values. This world is constantly changing. If you are not open to change, then you are going to live a very miserable life. You, yourself, are going to change as well, but that does not mean that your values have to change as well. Welcome new places, new faces and new loves, but never change those core parts of you unless you have strong reasons to believe you were wrong to believe them in the first place.

10. Remember that silence is sometimes the best answer. Silence leads to relaxed contemplation during which emotions have less influence and logic can take over. For example, in an argument with a friend, remaining silent instead of retaliating with something anger-driven is more efficient in ending the argument faster and with less hurt for both parties. Or consider Gandhi, who took down the British Empire through silent, pacifistic behavior. Silence is a powerful tool that few choose to use over irrational action. Consider it next time you find yourself in a difficult situation.

11. Live a good, honourable life. Then when you get older and think back, you’ll be able to enjoy it a second time. You are going to have to live with your actions for the rest of your life, so save yourself the regret and anguish and live with honor now. Good things also come to good people. You will never be punished for acting with integrity, only rewarded.

12. A loving atmosphere in your home is the foundation for your life. This is the rule that you have the least amount of control over. Your family dynamic will ultimately determine your home atmosphere, but you can definitely help it along by showing your family that you love them. As in rule #3, if you respect (love) your family, they will provide you with respect and love in return. This rule comes to play again when starting a family. Inject love into your home. Make the walls glisten with endearment. That will set a solid foundation for the lives of your children.

13. In disagreements with loved ones, deal only with the current situation. Don’t bring up the past. The past is constant, unchanging. Bringing it up can only bring more pain to the current situation. This is a problem especially with loved ones because relationships with them go so far back into the past and are so fueled by emotion. Forgive any past actions and focus on the present.

14. Share your knowledge. It’s a way to achieve immortality. One learns so much just from living a lifetime. Share that knowledge with the people you come across, it can only help them in their journeys. Even more important, share your failures so that others will not repeat them.

15. Be gentle with the earth.The earth is where we live. So this should be obvious. Hurting the earth is hurting yourself and the futures of your children and loved ones.

16. Once a year As often as possible, go someplace you’ve never been before. Experience new places and new things. You might find yourself with someone or somewhere that makes you much happier than your previous circumstance. The Earth is so vast with unique and beautiful places, why wouldn’t you want to go explore them?

17. Remember that the best relationship is one in which your love for each other exceeds your need for each other. The opposite is a sign that the relationship should end. If you need someone more than you love them, it is a sign of dependency, not affection. Find someone where love is the dominant force and you will find yourself in a much more fulfilling relationship.

18. Judge your success by what you had to give up in order to get it. Success is not truly success if you had to compromise yourself or your loved ones in order to achieve it. Decide what you want. Design your ideal life and go for it. Do not let any part of that dream slip away in order to get the rest of you will live in regret. 

 

 

Tsivilisatsioonide kokkupõrgetest

Ma püüan jaanipäeva lõpunootide kõlades Liiva poodi vältida. Muidu saab second hand pohmaka, madalama IQ ja jumal teab veel mille. Linnakad on maale lahti lastud...See tsivilisatsioonide kokkupõrge on alati raskete tagajärgedega mõlemale poolele. Vaesed poemüüjad peaksid saama 3 kordset palka neil päevadel.

Jääme siis Ooperipäevi ootama. Same shit, different people.

Täna tabas koertega jalutades mind ennastki väikestviisi tsivilisatsioonide kokkupõrge.
Olen harjund peale Edmundi surma koertega teises kohas jalutamas käima. Nüüd juba üle aasta uus teekond jalgade ja käppade all. Tee viib meid mööda metsa äärt karjamaale ja sealt edasi läbi metsatukkade väikestele heinamaadele. Meile kõigile paistab see tee meeldivat, seal on kõik vaikne ja puutumatu. Seal õitsevad orhideed ja looklevad sadu aastaid vanad kiviaiad. On näha vanu talukohti, kus peale sammaldunud õunapuude ja kiviaia jälgede ei reedaks midagi seal kunagi asetsenud maja kohta. Kohtame pea alati metsloomi või vähemalt nende jälgi. Ja mulle meeldib oma naabrimeest meenutada, kel oli kinnisidee, et sinna kuskile oli Rootsi kuningas maetud (pikk jutt teiseks korraks).

Täna aga oli kogemus teine. Olime veerand teest maha käinud kui nägin "meisterlike" metsameeste töö tulemusi. Seriously, ma olen väiksest peale metsas kaasas käinud kui puid tehti, ja sellist käikerdist oli patt endast maha jätta. Ja siis peale visuaalse ärrituse tabas mind rünnak ka kõrvadele. Üle karjamaa lasi keegi mõnuga tableti-muusikat. Ma ei ole esiteks selle "muusika" kuulaja (õigem on öelda vist taluja) ja teiseks ei saanud ma aru miks ükskõik millist muusikat niimoodi läbi oma kõlarite (ja 89% tõenäosusega auto pagassist) oli vaja lähimale 5 kilomeetrile kuulata lasta.

Eesti pettekujutelmade all kannatavale proletariaadile meeldib ikka uhkeldada oma mass-turismipiiskonande külastamise piltidega. Miks siis nüüd suvel siia ronida? (tean-tean, nüüd on neis kohtades hinnad liiga kõrged)

Siinkohal räägib muidugi minu klienditeenindaja külg, kes lihtsalt vabal päeval ei soovi inimestega eriti kokku puutuda ja naudib fakti, et minu elukoht on väga madala rahvastumisega.

Aga fine, tule ja ole. Võiks vähemalt viisakas olla. Kui meie hobusega linna ei tohi minna, siis võiks oma tuunitud BMW ja Apple'i pedendusega maale ka ronimata jätta.

Do not stand at my grave and weep,

I am not there; I do not sleep.

I am a thousand winds that blow,

I am the diamond glints on snow,

I am the sun on ripened grain,

I am the gentle autumn rain.

When you awaken in the morning’s hush

I am the swift uplifting rush

Of quiet birds in circling flight.

I am the soft starlight at night.

Do not stand at my grave and cry,

I am not there; I did not die.

Mary Elizabeth Frye 

Fuusbal

Mina sain oma jalka pisiku 2002 World Cupilt. Armusin iirlastesse ja olen alati nende poolt olnud. Muidugi pean tunnistama, et hispaanlased on end lihtsalt südamesse surunud oma mänguga (ja paljud mu lemmikmängijatest esindavad Hispaania koondist).

Nooremana ehk võttis hääle valjemaks kui keegi võhik teatas "et mida mõttetut üritust! täiskasvanud mehed jooksevad ühe palli järele". Nüüd enam mitte - nende kaotus. Osadel inimestel puudub "geen" seda mängu ja mentaliteeti laiemalt mõista. Ja neist on kahju. Mina neile seda peale ei suru, kahjuks kipuvad aga ignorantsemad ikka jalkafänne kohtlaseks pidama. See selleks.

Peale 10aastat nägin iirlasi taas suurturniiril, kahjuks piirduti alagrupiga. Ma oleks kõik andnud et seal väljakul olla. Meeskondi, kel on niivõrd pühendunud ja õilsad fännid nagu iirlastel, on vähe. Minul võttis pisara silma kui Iirima 4-0 taga oli ja tribüünid rõkkasid iirlaste "stand up for the boys in green" lauluga, vaatamata seisust. Nägu näha, liigutas see ka vastaseid. It was a bitter sweer moment. Ja isegi telekast vaadates võttis see õhkkond kananaha ihule. Idapoolsematel riikidel on palju õppida.

Küsimusele "miks sa jalgpalli vaatad?" on jube raske vastata. Kes seda küsima peab, ei taha vist tegelikult vastust teada, või vähemalt ei saa sellest aru. Nagu mina ei vaata vabatahtlikult Jennifer Lopezi romantlisi komöödiaid ei vaata üks osa meist jalkat. Mina ei saa aru miks keegi tahaks neid filme vaadata ja nemad ei saa aru miks ma teleka ees 22 mehe ja 1 palli peale röögin. Igaühele oma. Aga kes saab aru, mõistab nende suurturniiride võlu ja energiat.

Mu papsil seisab mu lemmikmängijate nimesi meeles vähe. Küll aga sattus ta 2004 aastal vaatama Hollandi mänge ning jalkahooajal kannab mu koer Robert tema jaoks nime Nistelroi (Ruud van Nistelrooij järgi) - irooniliselt on Robbie nime saanud tegelikult Robbie Keani järgi.
Siinkohal meenub mulle Kristi väljamõeldud anektoot - Ruud astub baari ja barman küsib "why the long face"

Vanast uus

Ma ei ole kindel, mitu päeva ma järjest tööl olen olnud - päris mitu. Lisaks sellele oli täna tore kell 6.30 ärgata kellegi söömisharjumuste tõttu. Sa oled väsinud, uimane, keha ikka veel vaidleb selle varase ärkamise peale. Ja siis läheneb sulle keegi, kel on kohe kindlasti sel varahommikul vaja sinuga läti keeles rääkida. Dude, see ei aita meid kumbagi!

Ma loobusin paar kuud tagasi kohvist, see aitas liiga aktiivselt mu migreenidele kaasa. Täna jõin olude sunnil siis espresso et mitte magama jääda. Tulemused olid ehmatavad. Mul on extra helpful nägu peas (selline 2 sammu hullumeelsusest puudu, somethin like http://www.blogcdn.com/www.cambio.com/media/2012/06/overly-attached-girlfriend-justin-bieber-boyfriend-lyrics_335x209.jpg ) Caps lock kipub peale jääma ja mul on tunne, et ma räägin üldse tavaliselt kiiremini.



 Anywhoo, juttu tahtsin teha hoopis millestki muust. Mul on kaua aega olnud soov enda parfüümidele eraldi kapikest saada (ma olen pääsenud kingade-hullusest, moe-fanatismist ja paljust muust naiste tüüphaigustest aga mitte parfüümide lembusest). Leidsin ammu aega tagasi vahva idee teha vanast reisikohvrist kapike. Mul on õnneks olemas üks imemees, kes mind ikka üllatada oskab. Seega minu ülesanne oli hankida kohver ja ühel õhtul mainida, et mul oleks vaja "kõrvarõnga puud". Ja eile sain endale üles sellise iluduse

Kohver on mu vanatädide oma kuskilt aastast 1940. Me ei ole isaga kindlad kumb meist lapsena aadressi lapakale ilusad numbrid maalis, aga jätan selle ka puht sentimentaalsusest alles.

Kuidas me Saaremaal kivi varastamas käisime

Mina olen oma teadliku elu üles kasvanud suures eramajas veel suurema õuega. Mul on alati üks kodu olnud. Ja seepärast on minu jaoks üks kurvemaid "kodu saatusi" mu enda ema oma. Ema on mul pärit Saaremaalt ja tema kodukohast on järgi jäänud lagunenud maja koos võssa kasvanud õuega, mida me käime aeg ajalt vaatamas. Koht ei ole ema oma, vist ei ole kellegi oma enam. Juba väiksena mõistsin kui raske see olla võib, oma kodupaika niimoodi näha. Teada, et sul ei ole sellega enam mingit materiaalset sidet, või sellele mingit õigust ja näha seda lagunemas.

Ema pildialbumeid vaadates rääkis ta mulle alati, et tal oli õues oma kivi. Talle meenutas see väiksena hobust. Seal peal ja ümber mängides veetis ta päevi. Isegi pilte oli sellest kivist ja mu väikesest emast.

Kaks aastat tagasi peale ema sünnipäeva tuli meil (mul, papsil ja mu tolleaegsel kaasal) idee kivi üllatusena ära pätsata. Mõeldud tehtud, läksime siis kohale. Majakoht on veidi peateest kõrval ja hea vaikne tegutseda. Muidugi tekkis küsimus, mis karistuse kivi varastamise eest saada võiks. Kiva kaalub ikka oma paarsada kilo ära ning see tuli saada üle lagunenud kiviaia autosse ning siis koju. Koormarihmadega saime ta maast lahti, majast leitud ratta lenksuga kiviaiale otsapidi. Sealt edasi plankudel libistades lükkasime viimase jõuga ta autosse. Terve tee sõitsime vist 50ga, sest kivi oli nii raske, et rattad käisid vastu koopaid kohati. Aga kohale me ta saime. Ja ema oli kõigepealt üllatunud, siis ütles, et me olene lollakas ja siis rõõmus.

Sel kevadel sai kivi ka ema nüüdsesse koju püsti.

Kes meiega ei ole

Käisin täna surnuaial omade haudadel lilli kastmas. Vaatasime vanu haudu ja riste ning jäin mõtlema. Terve maatükk surnuid täis, what's the point. Aga see on omamoodi koht kus midagi meie seast lahkunute jaoks veel teha. Olguu see lillie istutamine või küünla süütamine. Muidugi saab mäletamiseks rohkem teha kui tegu kellegi tõeliselt lähedasega. Aga need keda me võibolla enda eluajal ei tundud, või tundsime vähe? Käime haual, poetamine nende kohta sõna kellegi. Ja inimesest kes võibolla suri aastal 1930 räägitakse üks lugu mille pärast ta tuntud oli. Meenutatakse mingit juhtumit, räägitakse mis temaga juhtus. Ja tükike temast elab edasi.

Eks ole lihtne mõelda, et inimene on surnud, saa üle. Aga see ei ole nii lihtne ju tegelikult. Kes nii arvavad on õnnelikud, et ei ole ise väga lähedase kaotust üle elanud. See 50x100 cm maatükikest ongi osadele pidepunkt oma lähedasega, kelle ta kaotas. See on  omamoodi rituaal. Samamoodi võme käia tema toas, temaga rääkimas ja tema olemust tunnetamas, ning samamoodi võime käia kohas kuhu pandi ta jäänused. Meie enda valida, mis me mälestuspaigaks valime.

Mina olen oma elus tundud vaid ühte oma vanavanemaist. Vahel ma väha soovin, et ma saaksin läbi millegi jälgida ühe nende päeva, keda ma tundma ei saanud. Näha millised nad olid, kuidas nad tegutsesid. Olenemata kõigest, on minus nende DNA, nende pärilikkus. Ja kuna ma ei saa, siis käingi vanemataega aeg ajalt surnuaial ja kuulan nendest jutte.

5aastaselt ma kahtlesin,kas see mitte ei ole mu väga usklik vanatädi, kes suure kivi alla lihavõtte mune peitis, 10 aastaselt kahtlesin kas su vanemad ikka teavad KÕIKE. 15aastaselt ma kahtlesin kas mu esimene armastus ikka armastab mind tagasi ja 20aastaselt kas keegi teine mind üldse enam armastab. Ma leian, et 25 aastaselt on asi palju lihtsam - kui kahtlema hakkada, siis on hea ette lüüa error 404 "no fucks were found". Mis sind ikka üllatada saab?

Istungi laupäeval kodus et  uuesti vanu Batmani filme vaadata ( mitte George Clooney'ga) ja Game of Throne'si lugeda. Hei, ma olen tegelt ka nohik. Mu peakohal ripub Kettamaailma kaart ja raamaturiiulil kuivavatud sisalikud. Ja ma ei viitsi enam teiste issue'dega arvestada - teen seda juba väljaspool vaba aegagi liiga palju.

Taimetark

Meie majapidamisest ei ole kunagi puudunud isekorjatud ravimtaimed. Mugavus on neid sügisel ja talvel külmetuse või muude tõvede vastu aastaringseltki kapist võtta, teine kogemus on nende korjamine.

Olen ise alati suuremat sorti illusiooni loonud korjamise kohta ja kujutanud ette kuidas ma punkti pealt õigel ajal seda ja teist korjan. Pole see tegelikult peale nurmenuku ja pärnaõie aga kunagi eriti õnnestunud.

Soetasin endale paar aastat tagasi tänuväärse raamatu Mall Värava sulest pealkirjaga Meie Ravimtaimed. Mis on mugav studeerida sest raamatu sisu on pandud järjekorda vastavalt aastaaegadele. Täna oma koerte haudu korrastades sattusin lõpuks ometi peale noortele, veel punataks-lilladele kõrvenõgestele. Väidetavalt saab neist tõelise power-tee, mida kevadel hommikuti juua. Peletab väsimust, annab energiat, puhastab organismi jne jne. Loodaks siis, et sel aastal algas ravimtaimede hooaeg teisiti. Et jõuan ikka paberitsi marju, tüümiani, punet, kummelit, kibuvitsa marju ja kõike muud valmis korjata.

Paberits e. kukerpuu marjad, olgu nad nii hapud kui tahes, on väga head ainevahetuse töö parandamise jaoks. Paar aastat tagasi oli juhus ja aega neid korjata ja tarbida ja soovitan soojalt, kes oma seedetööd veidi korrastada soovivad.

Igastahes, täna oli kohe hea tunne neid kõrvenõgeseid korjata, olgugi, et kõrvetamise vältimiseks oli vaja kanda topelt kummikindaid.Aga nende alt piilusid väikesed piparmündi nupud, mis nii tugevasti juba lõhnasid.

Ah-jaa, korjamise aeg on ka tähtis. Ikka päikesepaistelisel keskpäeval.

Ma olen alati tahtnud meeleheitlikult uskuda, et siin maailmas on rohkem kui esimese silmapilguga paistab. Eks ma tegelikult ikka usun, omal viisil. Aga minus elab üks kahe jalaga maa külge aheldatud materjalist-realist, kellele meeldib asju veits rikkuda.

Aastaid tagasi põdesin raskelt, arstid ei suutnud kohe läbi närida mis viga. Ema, kes on vana eesti usku ja usaldab vahel üllatavates kohtades müstilisi jõude, viis mind Kirna Mõisa. Läsksime kõik kolmekesi - mina, ema ja isa. Mäletan selgelt, et kui kohale jõudsime ja sisse keerasime tekkis tunne nagu ma oleks kuskilt tarretisest läbi surutud. Selline paks ja veidi pead ringi käima panev tunne tekkis, võttis silme eest uduseks. Ema vanemad töötasid mõlemad kui ta noor oli ja tal oli hoidja kui kumbagi vanemat ei olnud. Hoidja oli aga väga maa uski ja ema järgib siiani traditsioone -  mil tohib uut looma majja tuua, karjaloomi karjamaale lasta, kasvuhoonet üles panna jne jne. Eks ta uskus ka Kirna, suuremalt jaolt minu pärast. Paps on mul omaette tegelane, ta ei ole kaugeltki tõsine inimene, aga pekstes ka ei usu millegisse, mida katsuda ei saa. Läksin Kirna avatud meelega, tahtsin uskuda. Aga see hääl sees tõi aga auke esile kogu teemas. Kirna pidaja oli vanem daam, kes askeldas pendliga ja väitis, et mul on kopsud lausa läbinähtavad. Olen küll lapsepõlves 2 või 3 kopspõletikku läbi põdenud, aga seda lausa kodus ja ellu jäänud. Köha on mul harva, astmat aga põdes vanaema ja isagi kopsudega kehvasti.  Aga see ei olnud tegelikult mu mureke. Kirnas on siis n.ö takistusrada, mida läbida. Igas kohas omad asjad. On kolm asja mis mulle ajju sööbinud on. Meid juhatas Kirna Mõisa pidaja "abiline", vanem mees, kellel tõesti paistsid n.ö anded olevat. Olime viimases kohas, mees vaatas mind ja ütles: "nonäed, sinust võib veel asja tulla" ja pani oma käe mu pea vastu. Mul läks silme eest mustaks ja oli tunne et läksin sekundiks mujale. Teine: oli n.ö needuste mahavõtmise koht. Mees väitis mu emale, et tal on 3 needust peal, need tulevad looduslikul moel välja, oodaku ta vaid. Ema tegi kolm valju ja tugevat krooksu.  Teel koju mõtisklesin auto tagaistmel kui mul tuli peale tunne nagu keegi must kuju läks minust läbi. Tunne oli nagu ette tuli sein, mis pehmeks muutus ja millest ma läbi sain. Ja mul hakkas parem. Vähemalt lühiajaliselt. Uusun, et tegu oli vägagi selles, mida ma usun. Ja see aitas mu enda muret, mis peas kinni.

Ma olen 99% kindel, et olen vähemalt 3 korral vaimu kohanud. Olgem ausad, võibolla palju rohkem kordi. Aga ma töötan kohas kus ebatavaline on täiesti tavaline. 

Olgu see realist mu peas kui boss tahes, ühes vanarahva jutus olen ma veendunud - nelja silmaga koeras. Teate küll, koerad, kel silmade kohal täiesti teist värvi kulmud, nagu oleks 4 silma.  They kinda know stuff. Kui mu vanaema suri, tulid koerad mu voodisse ja olid seal lahkumata um 12-14 h. Eddie oli 4 silmaga, tema oli kogu see aeg kuidagi mu vastus või kuidafi mulu ple end pannud. Iga 30-60 minuti jooksul tõstis pead ja vaatas midagi toas, mis ta pea liikumise järgi vaadates liikus. Hommikul läks ta tühja vanema voodisse ja tegi seal kolm ringi niutsudes ennem kui maha hüppas.

Ma ei taha uskuda seksikatesse vampiiridesse või alpha-male libahuntidesse. Ma lihtsalt tahan et siin ilmas oleks rohkem kui silma paistab. Et see mis pealispinda kraapides paistab seal ka on.  90% islandlastest usub siiani haldjatesse. Miks ei või meie pisuhänd olemas olla? Või vanapagan. Kasvasin muistenditega, ja neist on mul alati mulje jäänud, et on vanapagana vastand on "vanaisa". Vanaisa, kes siis esnindab loodust ja puhtust. Mitte keski zombie kes väidetavalt risti löödi ja ellu ärkas. Ja kelle sallimised ja mitte-sallmised on nii hämmastavalt samad , mis tema uskujad tahavad, et nad oleksid. Aga see teatud hulk inimesi, kes sellesse teemasse usuvad. Vaadake peeglisse. Te olete teemast liiga kaugel.

Mulle meeldib uskuda Nessie'sse ja vaikselt mõelda, et "what if". Ütlen ruttu ära, et tulnukatesse ma ei usu. Mind tõmabab vana keldi mütoloogia ja vana eesti paganlus ja veits krüptozologiat. Segu koerakoondlastest, pisuhädlastest, kitse kuju võtvast katkust keda saab üle kavaldada või La Bête du Gévaudan'ist. Midagi, mis on käega katsutav kui sa seda näha ja katsuda oskad.

There must be more ot there. Võimalik, et süüdistada on a X-Files, mida varajased eas vaatasin, so "The truth is outh there"

Tants suviste abikäte ümber

Iga varakevadel kui veed valla pääsevad, pääseb meil valla hooaja töötajate otsimine. Alguses on asi muidugi naljakas. Miks? Sest saame CVsid 17aastastelt, kes soovivad kätte saada 800-1000 EUR (kurb fakt enam kui 5-6 CVga iga suvi). Siis on ports 18aastaseid, kes on vabaabielus. Seejärel tuleb CV keskuse CVle duck-face kleepinud neiud, keda on hirmus soov ennem vestluselegi kutsumist juuksurisse saata ja paluda nägu puhtaks pesta. Igal hooajal haarab üks lennuka fantaasia omanik endale ka parima e-maili tiitli. Võibolla ma olen vanamoeline, aga kui ma tööd otsiksin, siis ei paneks ma oma kontakt emailiks tibens123, marxx99 jne. Pean tunnistama, et aastate lõikes on siiski 1 neiu eest rebinud - tema aadress oli fuckyoutoo@hot.ee.

Asi kisub veidi kurvemaks kui ülevalpool mainitud kandidaate on rohkem kui asjalikke. Ja ka peale vestlusi võib selguda üllatusi. Kas siia siis üks pärl - meil käis tööl noor poiss, kes jäi alati tööle hiljaks. Tegu ei olnud 10-20 minutiga vaid 2-3 tunniga. Kui noorhärra fakti ette pandi, selgus, et ta hääletab end iga hommik Kuressaarest tööle, sest tahab iga õhtu koju minna oma tüdruku juurde. Ja ta ei kavatsegi asja muuta sest "mul on oma elu ka!". Wow - loodan, et tal oma elu siis segama ei hakka kui ma järgmine kord Hesburgerist burksi tellima lähen ja ta pihvi praadimiseks aega ei leia.

Aga iga aasta tuleb ka üks tõeline ja mitte-sarkastiline pärl. Kui on hea saagiga suvi, siis kohe mitu. Keegi kes paneb mõtlema, et kodune kasvatus ei ole igas peres teleka jaoks jäetud ja koolist on ka muu külge hakanud kui fallose kujutamine kunstiõpetusest. Neid on kahju ära saata. Mõni on ka läbi aastate meeles. Meenutad teda väikese pisaraga kui mõni oleviku tegelane jälle innovaatilisusega maha saab. Veel üks killuke teie päeva, kes te ei pea töötajaid iga aasta välja õpetama: oli meil üks rikka pere laps, kes siis katsetas esimest suve ka iseseisvamat elu (võibolla ta mässas). Vanust oli tal ikka 19-21. Igastahes helistas ta oma ülemusele ja teatas, et ta ei saa päevavarju kinni, sest lillepott on ees (lillepott oli siis savipotike läbimõõduga 15-20 cm, sama kõrge ka). Mis sa oskad öelda. Seletad siis kannatlikult ära keerulise võtte potist kinni haarata (Igaks juhuks 2 käega ikka) ja see liigutada päevavarju raadiusest välja, kasutades selleks oma käsi (poti hoidmiseks) ja jalgu (raadiusest välja astumiseks) ja ongi pott asunduses.

Sellised asjad teevad jube tundlikuks kui see tants jälle lahti läheb. Ja iga CV peal näeb tonti. Piir kus "ollakse valmis hullemaiks" on ammu tolmu tallutud ja vähemalt mina olen tsoonis "paranoia 4.0".

Aga egas pole halba ilma heata - rikastavad ka sellised teadmised. Kui mitte muus osas, siis vähemalt midagi sügisel kergendusega meenutadagi. 

Väike raamatusoovitus, kes aega selleks: Emma Donoghue - Room (kõige soodsamalt vist http://www.kriso.ee/room-db-9780330519021i.html ).

Väga liigutav raamat. Mitte boo-hoo, hakkan nutma nurgast ilmtungimata. Vaid ta lihtsalt liigutab midagi sinus. Ebatavaline sisu, samas ajakohane teema (selliseid juhtumeid on piisavalt meediast läbi käinud). Peale ilmselge paneb mõtlema ka teisel tasandil. Kui sina ei teaks kõiki pahesi? Kõiki asju mille vastu sul nõrkus tekkida võib? Kõike ebatarvilikku tarbijahullusest?

Soovitan soojalt.

 

Last summer

Teate kuidas mõni lõhn avab su peas ühe mälestuselaeka või meenutab kindlat kohta või aega? Mul on kohe terve korvitäis lõhnu, mälestusi ja muusikat seda mäletamaks.
Keskkooli ajal ja ka peale seda oli meil sõbrannadega kombeks teha augustis meie armas rannas öine lõke. Tähistamaks suve möödumist ja uut kooliaastat. Korra tähistasime ka Merksi sünnat, aga sellest teab vaid valitud seltskond.

Aga see oli nii vahva. Tegime vaevaga lõkke üles. Kõik asjad sai käe otsas sinna veatud - söök, tee, puuhalud. Siis seal süte valguses vaatasime veel tähti, mis augustis taas peidust välja tulid ja mõtlesime kui suur see universum ikka on. Ja millised sipelgad me oleme selle kõrval. Ükskord ma otsustasin õuduaid rääkida, ei olnud tark tegu. Kuna olime mere ääres valisin näkid ja pärast olin ma kõige rohkem hirmul. Iga mulks vee poolt ajas kisama.

Kõige rohkem ma täiskasvanuks saamise juures kahetsengi suvede möödumist. Minu ametis on suvi kõige kiirem aeg ja seda pole aega nautida. Õnneks aitas selles osas kaasa eelmisel aastal võetud kutsikas, kes aprilli lõpust juulini sundis kell 6 ärkama ja jalutama minema. Siis tegin lubaduse nautida iga natukest.  Muhu suvi on kohe teistmoodi. Ei oskaks tahta mujal seda veeta.

Ma ei teagi miks aga kõik õnnestub panna sellesse loosse.
http://www.youtube.com/watch?v=vJCcIKrsZpA 

Ootame suve!

Kuigi see ülevalolev slogan oli mõeldud US Mereväele, siis ma tõmbaksin tugevaid paralleele hotelli klienditeenindajatega. Või noh - vähemalt minuga.

Õudusunenäod

Kui ma oma juuksed  esimest korda lühikeseks lõikasin hakkasin unes nägema et mul on pikad juuksed tagasi. Ei tea kas see oli kahetus või igatsus. Kui ma kolmanda tätoveeringu tegin hakkasin unes nägema, et lasin endale koledaid tätoveeringuid teha üle keha. Peale neljanda tätoveeringu tegemist nägin jälle sama mõttega und.

Täna vaatasin The Chive'ist tätoveeritud neidised ja mõtlesin mis need tätood 40aasta pärast teevad? Ja nende kandjad? Tegelt who cares. Võibolla kui ma 65 olen on mu käe peal olev kurg muutunud raisakotkaks ning mu lõhe meenutab katuse all kuivama pandud räime. Aga I'll still be more awsome kui Keskerakonna penskarid.

Mõte tätoveering teha oli mul juba põhikoolis. Aga siis tekkis ka idee, et kui mul on midagi kindlat mida ma tahan ja see idee ei muutu ega hirmuta mind nõela põrinat kuuldes ka 6-7aasta pärast, siis on aeg ta endale inkida. Idee kasvas ja kinnistus ja nii see teostus jätkub. Ei ole ma mingi goody two shoes, kes kõiki mõistab ja kedagi hukka ei mõista. I HATE tribals ja I HATE tramp stamps. See ei ole enam see mida tätoveerimine minu jaoks on. Mina näen asja nii - meile on antud üks nahk, miks mitte sellele jäädvustada oma elu tähtsamaid etappe või märke mis sulle läbi su elu midagi tähtsat ütlevad või meenutavad või meelde tuletavad. Niisiis sa lased oma alaseljale või pepu-prakku inkida lipsu. What does that say?

Mulle meeldis väga mu töökaaslase idee lasta endale tätoveerida oma talu märk.  Ja väga tänuväärt idee on ka varjata tätoveeringuga oma armid, mille üle sa uhke ei ole. 

Muidugi märkasin ka vastasseisu oma tätoveerimisel minu vanemates, kes on üles kasvanud teiste ideede ja nägemustega. Ei saa neid süüdistada, neil oli oma nooruses teistele asjadele mõelda. Emal oli 20ndates tegemist kantavate riiete leidmisega, mis meile nüüd iga nuka pealt vastu vaatavad. Papsil on oma elu ilusasti uhketesse nahkkaantega albumitesse mustvalgete piltidena jäädvustatud. Tema oli niisama awsome. Oma nahkse mantli, säärevõristaja ning blondi lakaga. Mulle meeldib neid pilte vaadata - või end seda öeldes küll juba etteruttavalt 65aastasena tunda, aga siis ei pidanud üks noor muretsema, et teel koju või sõbra juurde keegi saiko ta maha koksab.

Mina elan teistsuguses maailmas, mis on mu vanemate noorusest saati palju muutunud. Ja ainsa lapsena et saa ma neile nende pidevat muretsemist minu pärast ette heita. (Kuigi iga 3 tunni tagant küsimine "kas sa söönud oled" on tiba üle mu taluvuspiiri"). Aga ma pean end priviligeerituks, mul oli lapsepõlves isa ja ema, kes mind armastasid. Mul oli katus peakohal ja toit laual. Viha mis ma endas vahel tunnen on tekkinud sinna tänu sellele maailmale kus ma elan, kus ma tean ja näen ja loen kui palju on lapsi, kellel ei ole võimalustki selliseks lapsepõlveks. Ja kõik ei kasva raskest lapsepõlvest tugevamaks.

ikka koertest

Jäin eile lugema artiklit koertest ja seal oli vahva kommentaar : "koera ei tohi suhtuda nagu inimesse - tema tegemistel on teised motiivid kui me tihti arvata võime. nt Turovski rääkis oma loengus sellise loo, et kui peremees on õnnetu/stressis, siis koer saab sellest aru ja tuleb paneb pea peremehe põlvele.Sellest peremees mõtleb, et oi, ta tuli lohutama mind. Tegelikult ootab koer tegevusjuhiseid, mida karjapea kriisiolukorras talle andma peaks ja samal ajal hoiab ta peremehe ligi, et juhul kui juhiseid ei tule, siis ise karjajuhi roll esimesel võimalusel üle võtta."  Kui ma sellele pikemalt mõtlesin, siis see oli tegelikult päris hea meeldetuletus. Pluss ma olen üpris kindel, et mu Sandy plaanib kogu aeg mu kukutamist.

Koer peab ikka lubama oma hambust lihatüki ära võtta ja toidukausi eest tõsta. Enda karjapea rolli sisendamisega olen ma degusteerinud hulgaliselt koerte kuivtoitu krõbuskeid. Panin aga kausid laua peale, panin toidu sisse ja sõin esimesena - krõbinat siis muidugi, sest muud krõmpsuvat polnud käepärast.

Oleks kole ka kui me koerast selle viimase hundi välja võtaksime, et ou, ole nüüd mu ustav ori. Mulle meeldib peale jalutuskäiku oma karvaste kamraadidega õues veidi istuda ja neid paitades mõelda, et seal sees mõtleb üks hunt. Asi ei pea lihtne olema, ega koer mingi kuldkala pole. Hoiab sind valvel - muidu saate endale ühe kaisutõgu nagu mul.

Minu jaoks on 3 võimalust kus pähe löövad hullud/uued/imelikud ideed või vanad mälestused. 1) WCs 2) dušši all ja 3) kui mul hilisöösel und ei tule.

Tänane mõttelahvatus mu mitte-kogu-ajukasutuses oli meie elu ühes teatud osas. Armastus ja suhted ja kõik see shit storm mis sellega kaasneb.
Ma ei tea ju kas see on tõsi, võibolla vaid mõnele õnnelikule, aga on võimalus, et see, mida sa tahad ja see mida sa vajad on komplektselt ühes ilusas pakendis su nina all ja sa ei oska lihtsalt koostisosi kokku panna.

Ma mäletan nii selgelt kui me oma maagilise kolmikuna jalutasime mööda Muhut läbivat suurimat maanteed (kedagi koju saatmas või kuskile minemas) ja arutasime nii 17-18aastasena olles abielu ja perekonna teemat. Mina ja H raputasime pead, et NEVER-EVER. Ei mingit abielu , ei mingeid lapsi. Kui mõttetu see on jne jne. Pean tunnistama, et laste osas olen sama mõtte juurde jäänud, Aga ma ei arva et see on "mõttetu", ma leian, et see ei ole lihtsalt mulle.
Tagasivaadates oli kummaline, et hormoonidest vallutaud tiinekas ei arvanud, et armumine on elu parim asi, mis juhtuda saab. Ju me olime juba siis veidi normidest kõrvalekalduvad.

Igastahes ma armusin vastamata kõigele hirmsat moodi. Oh seda armuvalu, seda igatust, seda tunnet. Neid draamasi ja leppimisi. Pean ütlema, et ma ei kahetse midagi. Mitte enam. Kõik meist ei ole õnnistatud sellega, et nad saavad maha ühe etapiga elus, mis tundub neile antud hetkel Universumi tähtsaim asi ja peale selle kaotamist tulevad sellest välja ja näevad MÕLEMA vigu. Vead on nii tähtsad, need teevad meist need kes me oleme. Me võime nõu küsida, aga me peame tegema nii nagu meie süda meile ütleb sel hetkel. Miks just süda? Sest südamel on kohe kahtlemata madalam IQ, seega on temal ennekõige vaja vigadest õppida. Ja ehk ta hakkab siis rohkem aju usaldama ka. Tagantjärele võtab see teema muigama, millinsed inimesed ikka vahel on.


Aga tagasi mu algse idee juurde. Mis siis kui see mis me vajame ja mida me tahame on Universumi musta huumori poolt alati meie juurde pandud. Ja see on kõik üks test - kas me nad üles leiame. Ma ei tea ju seda, "testin" alles seda teooriat. Aga tulemused on hetkel paljulubavad. Ja tundub, et suurem õnn oli "ukse ees".

Aga tehke vigu, me ei tea ju et need on alguses vead. Millest me siis õpime? Teiste hoiatustest? Mitte keegi ei ole olnud meie olukorras. Wear your heart on a sleeve ja ära ehita enda ümber müüri. Mõtle endast kui väikesest tegelasest hiiglaslikus Univesrumis, kellel on palju õppida, kogeda ja teada saada. Ära karda ja kuula ennast - pea ja süda tavaliselt lepivad mingis kompromissis kokku. Ja kui asi läheb perse, siis on ka sellel on hea pool.

Sa ei ole kõige targem , kõige parem ja kõige suurem. Kui sa seda taipad, oled sa teel vähemalt poole selle saavutamiseni. Ja usu mind, see ON seda väärt.

The turtle moves

Mulle meeldib vaadata sci-fi serjaale ja filme, lugeda fantaasiat. Millegipärast on erilised lemmikud maailmalõpu teemaga (zombie apocalypse, virus, what not) seotud teosed ja linateosed. Soovitan soojalt Margaret Atwoodi siinkohal (Oryx and Crake, The Year of the Flood). Ma arvan, et selle žanri armastus algas Mad Maxist. Aga samapalju armastan ma ka täiesti omaette universumis aset leidvaid teoseid. Minu suurim armastus on Kettamaailm. Ma loodan, et sünnin sinna ümber järgmies elus. 'cause if you believe in something, it becomes a bit more real every time.

Lugesin taaskord A Hat Full of Sky teost ja ming jäi kummitama peategelase kõneke:

Once we were blobs in the sea, then fishes, and then lizards and rats and then monkeys, and hundred of things between. This hand was once a fin, this hand once had claws! In my human mouth I have the pointy teeth of a wolf and the chisel teeth of a rabbit and the grinding teeth of a cow! Our blood is as salty as the sea we used to live in.When we're frightened the hair on our skins stands up, just like it did when we had fur. We are history. Everyting we've been on the way to becoming us we still are. I'm made up of the memories of my parents and grandparents and my ancestors. They are in the way I look, in the colour of my hair And I'm made up of everyone I've ever met who's changed the way I think. The old bit of our brains that wants to be head monkey, and attacks when it's surprised. It reacts, it doesn't think. Being human in knowing when not to be the monkey or the lizard or any of the old echoes. The monkey only knoes what it wants, not what it needs.

Ja kuigi nii super vahva on mõelda, et me oleme kõik unikaalsed kaunid lumehelbekesed, igaüks ainulaadne. Siis tegelikult ju mitte ja see ei ole üldse halb. Me oleme kõik nii kohutavalt sarnased, kasvõi primaarsete vajaduste tasandil. Mida me peale söömist, seksi, magamist ja ülejääkide väljutamist teeme on juba väike harutee mõne jaoks. Aga las siis olla. It's a dog eat dog world. Meile on vaja neid kelle moraalid erinevad meie omast, kelle usk või selle puudumine solvab meid ja kelle loovus meid kadestama paneb. Keda me siis siunaks ja seljataga sõimaks? World peace oleks mõnede jaoks vist a life in hell. Ja mina olen plenty mean.

Aga teisel teemal - mulle meeldib oma sugupuud uurida. Ja tore on teada, et kuskil minus on midagi mu vanaisadelt, keda ma kunagi tunda ei saanud või kui mu enda vanemaid kunagi ole, siis vaatab peeglist vastu nende mälestus. Tore on mõnda kohta või ideed või maailmavaadet südamelähedaseks pidada ja seda endas ühel või teisel moel kanda. Siinkohal tuleb vist alla väikeses kirjas panna hoiatus, et kindlasti ei ole lubatud oma kadunud unistuste taaselustamine enda laste läbi. Kindel no-no.

Mina olen oma saarekesse kiindunud. Mul ei ole kunagi olnud kihku lahkuda. Ära saada paariks päevaks on loomulik. Ja ma tean, et varem või hiljem ma pean veidiks ajaks kaugemale minema.

Milleks lahkuda?
Et sa saaksid tagasi tulla.
Et sa näeksid kohta kust sa tulid läbi uute silmade ja mõnede lisavärvidega.
Ja sa näed inimese teismoodi
Algusesse tagasi tulla ei ole sama mis mitte kunagi lahkumine. 

Lugesin filmimaalima uudiseid ning mu silmad veerisid ehmatusega kokku tsitaati Jennifer Lawrence'ilt "I'm fine with looking chubby." Vastik oli seda jubedust lugeda. Mul on väga suur austus Lawrence'i vastu olnud sellest peale kui vaatasin Wineters Bone'i (soovitan soojalt, kellele veidi tumedama sõnumiga fimid meeldivad ja kes vaid rom-come ei otsi). Imetlesin just hiljuti Lawrence'i fotoseeriat selleaastases UK Glamour ajakirjas, kus ta nägi kadestamisväärselt hea välja. Lihtsalt öeldes:  ta nägi välja kui terve 21aastane neiu, kes ei ole veel end Hollywoodi enamuse kombel 0 suuruseks näljutanud.  Ja neiu arvad, et on chubby. Yeah right.

See pani ming jälle ohkega selle kehakultuse peale mõtlema mis meid ümbritseb. Aasta alguses suutsin end ise ära sõnuda. Vestluses ühe kompleksidest näritud daamiga  arvasin, et mul komleksid puuduvad. Kolinal kolisid sisse.  Siit ja sealt võiks paar cm maha võtta, siit on näonahk kole ja mida kõike veel. Vähemalt ei ole asi nii hull, et ma arvaks, et ma peaks taaskord 45 kg kaaluma. (see kaal juhtus küll haiguse a ravimite mõjul, mitte ajendatuna soovist olla kõhna).

Aga ikkagi, küll meile tehakse selgeks et tselluliiti ei tohi olla, liigsed kehakarvad on inetud, liigsed grammid koledad, blondes have more fun ja meile avatakse Pandora laegas kõige sellega mis me enda "puudujääkidele" saame otsa, külge või peale kleepida ja õmmelda. Olen nii mõnigi kord hinge kinni hoides vaadanud kuidas kõikvõimalike ilu app'idega neiu endal sigareti süütab. Kas lähedased ei peaks talle ohutuse mõttes väikese tulekustuti kaasa panema? Ausalt, nad paistavad ääretult tuleohtikud.

Pean ütlema, et armastan liialt söömist, et dieeti pidada. Meeleldi liigutan end lihtsalt rohkem. Tselluliidipaanika käib mul 2 korda aastas peal. Olen leidnud, et kui hakkan liialt keskenduma sellele kui kehvakesed mu küüned on või kui suured mu poorid on ja mis kõik mul veel üle on, siis on mul lihtsalt liialt vaba aega.

Möksimine on muidugi kasulik. Kes meist ei tahaks ka 40nselt kadestamistväärselt hea välja näha. Aga ma olen üritanud pigem kasutada võtteid, mis mind ka tulevikus aitavad, mitte mu resursse praegu ära ei söö.
Ja võimalik, et meile on vahel hoopis kasulikum vaeva näha hoopis oma suhtumisega endasse ja teistesse.

Loeme vähem iluajakirju ja rohkem ilukirjandust, vähem dieediraamatuid ja rohkem trenniraamatuid. Vähem Gossip Girli ja rohkem Walking Deadi.

 

Mõttejoru

Selle mõttejoru mu peas pani jorisema üks koer-hiiglane. Ma ei saa sellest tõuaretusest aru. Mitte koerte puhul. Ma saan aru kui tegu on praktilisusega. Vaja on aretada koer, kes peaks vastu -40 külma ja veaks kelku, lammas kes annab rohkem liha, pull kel ei kasva sarvi. Eelmisel suvel käisin oma koeraga steriliseerimise operatsioonil. Minuga koos oli arstil vastuvõtus siis 1,5 kg kalluv chiuaua, kes diivanilt alla hüpates oli oma käpa murdnud. Really?? Kes arvas, et on jube fun ja vajalik selline tõug aretada? Tõukoertes on tegu in insestilastega, kes on selle tõttu aldimad tüüp-vigastusele ja haigustele. Saksa lambakoera puusad, mopsi nahavoldide mured, ridgebacki tundlik nahk jne jne.

Minu jaoks on koer kaaslane, olgu ta mistahes kuju või värvi. Ma püüan alati inimesi mõista, kes tegutsevad või mõtlevad mulle alguses arusaamatult. Koerte tõuaretajate puhul see ei õnnestu. Varjupaikades on lugematu arv koeri, kes soovivad endale peremeest, kodu, oma kohta. Ja mida osad inimesed teevad? OSTAVAD endale koera. Kui teil see 1000-5000 EUR nii üle on, annetage see kuskile ja võtke endale varjupaigast koer. Tal on neli käppa, kaks kõrva ja kaks armastavat silma, milledes sina oled alati kõige parem, kallim ja tähtsam.

Kui sul on vaja midagi mis su isiksust väljendab, osta endale vastav auto või tätoveeri endale midagi otsaette. Koer küll selleks pole.

Koera võib hukka või geniaalseks kasvatada olenemata päritolust.

Ja kommertslikuks reklaamiks veel otsa, siis ühel korralikul krantsil on alati huvitavam elulugu ja päritolu. Näiteks minu habemega Roberti saamislugu on üpris huvitav. Lühidalt rääkides leiti tema isa Tallinnas prügikastist minu külas elava mehe tütre poolt, kes suur koeraarmastaja. Karri sai ta nimeks ja prügikasti visatud pesakonnast oli ta ainsana veel elus. Võeti endale, turgutati ja toodi maale. Minu kolli (jah, tätsa tõuloom, aga mitte teadlikult sellepärast võetud ja omab veelgi pikemat elulugu), aga tuuritas ja kl 6 hommikul teda pissitama viides ja 3 minutiks järelvalveta jättes tuligi Robert ja Edmund. Edmundit kahjuks enam elavate kirjas pole.

Inimesi ei tohiks huvitada kas ta koer on maksnud rohkem kui naabrimehe auto või mis peent ja Eestis haruldast tõugu ta on. Vaid see, et sul on keegi, kelle silmis sa oled alati ideaalne. Keegi kes on peale rasket tööpäeva meeletult õnnelik, et tulid ja kes sinu vigu üldse pahaks ei pane. Kes sind rohkem liigutama sunnib ning kes alati su kõrval on.

Minu jaoks üks parimaid motiveerimis sloganeid on "Be the person your dog thinks you are!"

Nagu PETA kuulutab - Ära osta - adopteeri!

Te võite öelda mulle kui palju muid probleeme meie ühiskonnas hetkel on, miks muretseda koerte pärast. Aga minu jaoks saavad muutused tõeliselt algust ja tuld rohujuure tasandilt. Vägivald või hoolimatus loomade vastu on vaid esimene samm millegi suurema poole. Small crimes lead to bigger ones.


Alustagem siis väikselt, märkame mõnda tagasihoidlikumat probleemi ja homme ehk juba suuremat. Ja ennem kui seda teame, kanname juba V maski või punast käesidet. Loota ja unistada ju võib.

Fotograafia. Pisik sai päritult mu isalt - papitolt. 

Kõrvalpõikena - isa sai papsist papitoks vist aastal 2004, kui Chealsea mind "reetis" ja vaikselt juba paar aastat salajane Liverpooli fänn olin. Ja siis tuli Xabi Alonso. Unustamatu 2004/2005 UEFA Champions League finaal...... Ja Papitoks ta sai

Papitol on tosin nahast fotoabumeid, kus lehtede vahel fotosi ühksteise embusest eraldamas too krõbisev paber. Albumid on täis tema noorepõlve hetki. Vahele eksivad ka loodusvõtted. Isal on 5 vana kaamarat ja mul oli au temaga ka pilte kodus ilmutada. Too hetk jäi kodus ilmutamise jaoks ka viimaseks. Meie pimikust sai koerte pelgupaik kui nad erakordselt sopased olid ja veidi "kuivama pidi". Uks läks eest ja pimik jagati kaheks kuudikeseks kus kummalgi oma koht.

Mingil mulle tuvastamatul ajal (1997-1999), sai isa endale tema ema nimel olnud mingid vene aegsed võlakirjad/aktsiad. Ma siiralt vabandan, sest tean, et ei tabanud nende õiget nime. Nende eest saadud raha eest ostis ta ema mälestuseks fotoka. Kasutasin ka mina seda pilvede pildistamiseks and what not.

Oma esimesel töökohal alustades soetasin endale oma isikliku digiga, aasta oli siis alles 2007 ja masinaks Olympuse µ-mini. Oo milline forograafi karjäär mind ootas. Need "kavalad" makrod ja artistlikud päikseloojangud. Peale veidi võimekama digika soetamist (ikka Olympus) leidsin, et ega mul ikka andi põle. Klõpsutasin oma rõõmuks ja sain ka nii mõnegi huvitava kaardiga hakkama. Ühel uusaasta ööl panin ta statiivine ilutusestikku ja perefoto ootama ning kass ajas selle ümber, lõhkudes aku kinnituse. Sain temaga ikka vaikselt hakkama, aga südames põksus soov ikka millegi uhkema järele. Mis kindlasti mu oskused paljastaks.

Nii sai soetatud esimene peegelkaamera, mis oli mu omandis tervelt 4-5 kuud kuni ta veelgi traagilisema lõpu leidis. Tegu oli ikka Olympusega. Otsustasin alla anda. Tuhin ja kirg oli suur, aga andest ja pühendumusest jäi puudu. Olegm ausad, andest ennekõige. Meenus mu inimõpetuse tund kus küsimus oli, et kas arvad, et firmamärgiga ketsid teevad sind korvpallis paremaks kui ilma firmamärgita ketsid. Vahet ei ole millega pildistad. Kui artisti kaamera taga pole, siis pole.


Kõige õudsam on, et ma ei oska ikka alla anda. Pähe lööb üle nädala plaan uus peegelkaamera soetada kui oskan raha kokku hoida. Seekord küll teise firmamärgi. Mitte usust paremaks saada. Vaid ehk see peab kauem vastu.


Moraal, kui seda siin on  - siis tõelist annet ei peata miski. Olgu sul 7 megapiksliline "seebikas" või sate of the art peegel-fotikas. Loeb vaid üks asi. (Või siis ka hea Photoshopi käsitlusoskus.) Irooniliselt on ju minulgi alles too esimene pisike digikas. 


Ma olen abitsioonidest uueks Sven Zacekiks või Remo Savisaareks saamisest loobunud. Eesmärk on vaid mõnel suvehommikul tõesti kell 5 ärgata, et põtra kogu ta ilus kohata - fotokaga või ilma.

Pole ilmselt see fotograafia karjäär  minu jaoks. Aitab jälle Einstein, kes ütles: " Everybody is a genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid."

Ma ikka armastan forograafiat ja vaatan teiste töid. Aga eks minu anne peitub mujal.

Need vanad pildid

Pildid. Olgu nad su majast kui õunapuu, mille otsas sa trunisid veel alles oli või su kekskooli lõpetamisest kui sul too soeng oli. Minu jaoks on nad väikesed wormhole'id tagasi just sellesse hetke. Tuleb meelde mõni hea mälestus või naljakas juhtum. Kuna mu sõbrad vist ei hindaks kõrgelt kui ma siin nende pilte lahkan, siis toon mõne enda pärli.

Siin olen mina 007 persooni omastamas. Mis mul selle pildiga meenub? See müts oli triibukaubamajast ostetud ja top ka (eks siis sellepärast tuli ka poosetada) Aga antud triibukaubamaja käis meil naabri juures, kuna müüja oli naabri sõber ja küla kogunes sinna ostlema. Alati oli jube põnev.
Kus ma selle mängupüstoli sain, või miks mul see oli, seda ma kohe üldse ei mäleta. Aga näe, meenub see lapsepõlve suvi kui sul oli 3 kuud mureta ringilaskmist segatuna kodus rohimisega. But it was AWSOME! Kui ma algkoolis käisin (pilt on sel aal tehtud) saime meie ikka mai viimasel nädalal vabaks ja oligi 3 kuud vabadust.

Siin aga oli vist aasta 2008 algus. Sõbranna Helen õppis Türi kolledžis ja ma käisin tal jaanuaris külas. Mis mulle meenub? Heleni killer lasagnje, millest ma ennest ägisemiseni täis sõin. Et ühika kõrval oli tuletõrje, mis nii mõnigi kord keset ööd või vastu hommikut sireenide huilgades väljakutsele läks. Kui vahva meil Heleniga seal koos igavleda oli - seda on alati parem koos kui üksi teha. Kuidas me ei leidnud veinikorgitseri ja ma avasin punast veini noaga ja füüsika seadused tuletasid end kiirelt meelde kui kork juba täis pudelisse suruda. Nimelt tuli siis punase veini kosk mööda valgeid köögikappe. Kui koristamise lõpetasime, tulid teise boksi tüdrukud ja tagastasid korgitseri.....

Ühesõnaga, neid pilte on nii tore vahel vaadata, kas siis arvutist või albumist. Naerda, vahel veidi nukrutseda ja lihtsalt meenutada. Ma ei viska pilte minema või kustuta neid väga kergekäeliselt ära. Mulle meeldib, kui peale nende mälestuste mis mu peas on saan ma ka midagi reaalsemal vaadata. Talvel suve meenutada. Suveõhtul lapsepõlve suvesi meenutada -  kui tõmmudena mereääres tunde veetsime. Neid hetki meenutades tuleb sõõrmetsesse selline mõnus soe nostalgia hõng, milles segunevad soojad suvelõhnad killukese tolmuga ja meenutades tundub tolleaegne päike kuidagi oranžimalt meie peale paistmas. Oma vanade lemmikloomade pilte vaadata ja nende lugusi meenutada või kellegiga jagada.
Ojaa, ma olen sentimentaalne. Aga mulle meelib seda olla nii hooti, mitte kogu aeg. Ja neil mälestustel on tänapäeva minale üllatavalt palju tarka öelda ja meelde tuletada.

Nii et kraamige mõnel ühtul, nägu täna, kui akna taga möllab torm, oma vanad reliikviad välja ning naerge, nukrutsege, igatsege ja meenutage. Does the soul good.

ikka seesama eestlaste teema

Klienditeeninduses puutud alati huvitavate karatkteritega kokku. Millegipärast on 10 ebameeldiva kliendi seast vähemalt 7 eestlased. Nagu mulleseda kurtes öeldi, siis eestlane ongi see, kes astub elus esimest korda kuskile poodi sisse ja ei saa aru, miks talle "sõbrahinda" ei pakuta.

Mõnikord ollakse lihtsalt sirgjooneliselt harimatud ja ikka kisatakse edasi. Ma häbeneks oma ignorantsust. Näide:  Kuna see võib olla raketiteadus, nagu ma täna aru saan, siis seletan veidi restorani telgitaguseid. Vaadake, tegu on ÄRIettevõttega, mille eesmärk on üllatuslikult kasumit ehk raha teenida. See tähendab, et iga endast lugupidav või matemaatikat oskav restorani juhtkond müüb lõuna/õhtusöögi ajal sama laua kaks korda välja kui see vähegi võimalik. Selleks on sel alal kogenud, st. pikemalt kui paar kuud töötanud inimesed arvestanud välja kaua ühel või teisel juhul söömiseks kulub. Seda ei tehta euronormide järgi, vaid puhtast aastate pikkusest praktiliest kogemusest. Näide ise jätkub: paarike broneerib laua väga väga kiirel õhtul ja otsustab 24 h ette teatamisega aega muuta. Kuna see kahjuks võimalik pole, siis ajab mees oma rinna kummi ja sõimab teenindajaid "kas te tahate öelda et ma ei saagi lõpmatult seal lauas istuda, kas te kavatsete paluda mul ööseks lahkuda???". Sest inimene tõesti arvas, et kui vabu aegu pole, siis neile söödetakse ruttu kört-mört sisse ja visatakse 30 mintsaga välja. Olgu - on ka neid kohti, kuid seepärast soovitangi ennem selgeks teha mis kohaga tegu, ennem kui minna. Oleme piisavalt neid enda peale vihaseid inimesi kohanud, kes sügavamalt lugemata endale vale restorani, hotelli või SPA valinud. See enda-viha ei ole siis enam ammugi enda oma, vaid läheb tipina kohe ka kordistatult ikka teeninajatele. 

Ma ei ole snoob siinkohal. Aga inimesi on erinevaid - mina ei tunneks end diskoteegis mugavalt, teine ei tunne end pubis hästi. Üks ei saa aru miks veini eest üle 3 EUR välja käija, teine ei lähe restorani, kus vähemalt 6 leheküljelist veinikaarti pole. 

Näide 2 on inimesest, kes soovib oma meile ikka veel ühe iganenud ja aleglise .ee-ga lõppeva konto peale ja siis sõimab kui näeb kirja moonutatult. (PS. kel veidi arenenum konto mõnes teises kohas, neid moonutusi ei saa).

Vanasti oli raske rahulikuks jääda selliste inimestega, ikka kripeldas sees, et kuidas saab nii lammas olla. Aga 6 aastat on näidanud et nende peale vihastamine on nagu tuule peale ärritumine. (See ei tähenda, et ma nad esimese korraga mõttes kuskile karvasesse kohta ei saad). Aga pärast saad aru, et saa ei saa nende maailma arusaama muuta. Ja ega neil ei olegi ju kellegi teise peale oma viha valada. Maailmaviha, et naine sunnib välja minema ja ei saagi diivanil õhtul perset kratsida. Või saab uudiskirja reklaamiga, milles sisalduvaid asju ta ei oska nautida ja pole elus nautinud. Võibolla karjus  ülemus ta peale ta töökohas kus ta on mingi linnaosa või valla eluarendus-nõuniku-assistendi-kohvitooja. Sest olgem ausad - ma muidugi olen õel ja kalk - aga väiklased inimesed tunneb kaugelt ära. Ja kahjuks on kas majandus, pime talv või eesti meeste üldine madal eluiga neid trollikesi juurde tekitanud. Võibolla on mõni neist lausa mõne eduka ettevõtte juht - aga näe - sees on ikka see väike poiss keda koolis Peeru-Matiks narriti ning ihkab kättemaksu selle eest. Ja nii me saamegi endale need toredad eestlastest kliendid. 

Aga me peaksime neilt õppima ja nende eest tänulikud olema. See ei lase ehk meil sellisteks muutuda, ning koju minnes on kuidagi kergem tunne, et mul on elu.

Kes veel ei ole tuttav, siis soovitan soojalt sellist toredat lehte nagu www.notalwaysright.com

Aha jaa, ma usun, et ülelpool kirjendatud kliendid näevad end ise alati nii nagu see pildil olev kiiss

Igavene....ilu

Viimastel nädalatel olen sattunud inimeste peale (otsa, alla, kõrvale ja ette), kes mind tõsiselt sellisele vanale vaidlusteemale, nagu "ilu" on mõtlema pannud.

Esiteks ei ole enam moes noor välja näha. Ma vaatan nutumekiga endavanuseid naisi, kes on kogu solaariumi, megi, valesti kitkutud kulmude ja ma-ei-tea-mis möksi all muutunud 35aastaseks. Ja ilmselt see on in. Ma olen täna kohe jube segadusse sellega aetud. Ma ei tea mis kell hommikul ma ärkama peaks, et endale 10aastat meigiga otsa lajatada.

Aga ehk on tegu regiooni iluideaalidega mida ma ei mõista. Kui Lääne- Aafrika hõimudel on Ilu ülekaal koos venitusarmidega ja maooridel tätoveeritud nägu, siis kes mina olen kommenteerima, et Eestis ei või selleks olla duck-face sprei-päevitusega ja cougar-look. Kui ma nüüd mõtlen, siis on ju palju neiukesi, kes juba 17-19aastaselt emmedeks saavad, seega on võimalik, et Eesti on seadnud pretsedendi kus cougar'iks saamise iga on palju madalam kui tradiotsiooniliselt.

Lugesin hiljuti kuskilt kurbusega, et kui Brasiilias peeti ikka tummiseid tagumente seksikaks, siis nüüd on Lääne kultuur ka sinna hambad sisse löönud ning iluoppidega püütakse sarnaneda läikivaid iluajakirjade kaasi ehtivate modellidega, kus pepu peab ikka tagasihoidlik olema. (vööümbermõõdust rääkimata)

Aga samas ma arvan, et see on omamoodi hõimumaaling. Kas te olete mõnda urban-tibi näinud koos androgeense hipi-tšikiga koos kohvitamas? Võibolla me tegelikult teeme peegli ees endale pähe ja näkku märgid, millega teised omasugused meid tänaval/baarides/öko-poodides kergemini ära tunneks? "Palun lähenege mulle ainult kui suudate seda välimust oma kuupalgaga üleval pidada!" või "otsin sõbrannat, et sarnaselt teistest eristuda".

Viimasel ajal tõmbavadki minu tähelepanu hoopis inimesed kes ei ürita oma kingade, prilliraamide ja soenguga mulle midagi selgeks teha. Hoopis nemad paistavad huvitavad. Miks nendel midagi tõestada pole? Mis nad teevad, mis nii oluline on et mitte peegli ees olla? Mis nende mõtted mujale tõmbab? Ära sa märgi, neil on teised prioriteedid.

Mina end nüüd esile ei tõstaks. On mulgi tanksaapad ja Pantera T-särk kapis, et vastanduda ja loosungit "ma ei kuula draakondibändi või Gagat!" Palun pange mind teise inim-kasti!" kanda. Samas ma actually kuulan Panterat.....

Nii et kui ma järgmine kord ripsetušši peale panen, mõtlen, mida ma sellega öelda tahan, või siis jätan panemata ja ei vaata parem peeglisse, sest ma ei ole kindel, mis teadet ma saata tahan.